Lagunenud hooned on ohtlikud (4)

Kohalike omavalitsuste üks mure on jätkuvalt asulate heakorraprobleemid. Olgu siis tegemist hooldamata kruntide või hoopiski lagunevate majadega, mis kohalike elanike silma riivavad ja turisti tähelepanu köidavad ning mida nad pahatihti ka fotodele ülesvõetuna meie saarest levitavad.

Tegelikult on siin koguni kaks aspekti: see, et need majad rikuvad vaadet, ja teine, isegi olulisem, et need majad on potentsiaalsed ohuallikad ümbruskonnale. Nii võivad nende majade konstruktsioonid olla varisemisohtlikud (ohustades mängivaid lapsi) ning pahatihti on nende majade juures näha tegutsemas ja tulekahju kustutamas päästemeeskondi.

Mida siis nende hoonete ja hoonete omanikega peale hakata? Ikka ja jälle vaadatakse seda küsimust püstitades eelkõige politsei poole. Kas siis võimalik määratav väärteokaristus on see vahend, mis lagunevad hooned korda teeb? Kindlasti mitte!
Alustada tuleb sellest, kas tegemist on kogukonna jaoks sellise probleemiga, et tekib kolmanda osapoole sekkumisvajadus.

Kuna lagunevate majade näol on tegemist potentsiaalsete ohuallikatega, siis arvan, et sekkumisvajadus on olemas. Ka seaduseloome on siin loonud täiesti reaalsed vahendid selliste olukordade lahendamiseks. Oluline pole ju esmajoones see, kas kedagi mingisuguse teo tegemata jätmise või teo toimepanemise eest karistada saaks, vaid ikka see, et olukord lahendatud saaks.

Alates 2001. aastast kehtib asendustäitmise ja sunniraha seadus. Seaduse rakendamine tähendab asendustäitmise või sunniraha määramise kaudu kohustuse täitmisele sundimist (asendustäitmine tähendab vajadusel kohustuse täitmist kohustatud isiku eest). Lahtiseletatuna siis: kui kinnistu omanik ei pea miskiks valla ettekirjutusi krunti korras hoida või laguneva hoone avariiohtlik olukord kõrvaldada või hoone lagunev fassaad korrastada, saab vallavalitsus ise korraldada tegemata jäetud tööde tegemise ning tehtud kulutused pärast tööde teostamist omanikult viidatud seadusele toetudes sisse nõuda.

Protseduur mahtus kõik ühte liitlausesse, tegelikkuses tähendab see muidugi nagu iga haldustoimingu teostamisel (tegemist võib olla kulumahuka ettevõtmisega) kindlate protseduuride täpset järgimist. Seaduse rakendamine praktikas on vägagi efektiivne selles mõttes, et rakendamise subjektiks on kindel kinnistu omanik, kellelt on koostöö mittetoimimisel lihtne kohtutäituri kaudu tehtud kulutused sisse nõuda.

Oluline on ka see, et sellise praktika puhul levib info toimunust piisavalt kiiresti kõigi selle piirkonna kinnistuomanike seas. Tulemus on aga vaid meie turvatunnet suurendav ja külade-alevike väljanägemist parandav.
Küsin nüüd, kui paljud omavalitsused on selle seaduse rakendamist proovinud? Tean mitmeid omavalitsusi, kellele käsitletud probleem suurt muret teeb.

Jüri Saar, Pihtla vallavanem:
Selliste majadega on kõigil valdadel probleeme. Mulle esitati just hiljuti küsimus, kuidas vald saaks tagada, et lagunenud majad korda tehakse. Kõljalas kukkus lumega sisse mõisaaegne laut, mida ei saa ka maha lammutada, sest see on muinsuskaitse all.

Eks selliseid hooneid läks kunagi üsna palju eraomandisse, meelde tuleb praegu Vätta koolimaja. Uus omanik tegi plaane, aga kõik jäi sinnapaika. Ka Kõljala mõis, mis kunagi suudeti korrastada. Probleemiks on just paljud välismaalastele kuuluvad objektid. Ühe eksperimendi me siin sakslasest omanikuga tegime ja saatsime talle aasta lõpus kirja, kus palusime abinõud tarvitusele võtta. Tänase päevani ei ole mingit reaktsiooni.

Me võime ju ettekirjutusi teha ja trahvida. See on nii mitme otsaga asi, sest suurema trahviraha eest oleks ju võib-olla midagi ära saanud teha. Omanikku võiks kuidagi teisiti stimuleerida. Ei valdade juhtkonnad ega muinsuskaitseinspektorid ole huvitatud trahvist, vaid vara kordategemisest. Me ei ole omandikeskses ühiskonnas veel kõigega harjunud ja arvame, et omandiga võib teha, mida tahad. Aga et see kaaskodanikke häirib ja probleeme tekitab, sellele ei mõelda.

Samas on meil olemas ka vastupidine näide. Tõlluste mõisa omanik teeb oma hooneid korda, võttis ehitusloa ja toimetab juba. Lagunenud hoonetele tuleb kõigepealt leida uus funktsioon ja siis hakata otsima rahastamisvõimalusi. Eriti käib see muinsuskaitse all olevate hoonete kohta.

Leo Filippov, Saare maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna nõunik:
Loomulikult riivavad sellised asjad silma ja tihtipeale on nad ka ohtlikud. Oleme heakorrakomisjoniga palju mööda maakonda ringi sõitnud ja kohe meenub näiteks Salme alevikku sisse sõites põllumajanduskompleksi suur vana kuivati. Pikka aega on seisnud lagunenud hoone vallakeskuses. Kui minna edasi Sõrve poole, jääb enamik selliseid ehitisi metsa sisse. Kaalis aga on näiteks Kõljala mõisa hooned viletsas seisus, ühel kukkus nüüd lumega katus sisse. Kärla aleviku keskel kiriku vastas on üks selline maja, ka Sõmera veski riivab silma.

Kangrusseljal on halvas olukorras kunagine metskonnakontor – puitmaja, millel on ka oma arhitektuuriline väärtus – ja bussiootekoda, mida keegi enam ei kasuta. Leisis on vanas kauplusehoones külaselts tegutsema hakanud ja küllap see saab korda. Valjala vallas riivab suure tee ääres silma kunagine laohoone, mis on ilmselt nüüd eravalduses ja pole võimalust kas maja korda teha või maha lõhkuda.

Eks igal majal on oma lugu, keegi pole ju täpset arvestust pidanud, kus midagi laokil on. Kui tõsise pilguga ringi vaadata, siis kindlasti on ka mitmeid näiteid selle kohta, kus asjad on positiivses suunas liikumas. Küllap selleaastase heakorrakonkursi raames saame ka häid uudiseid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 59 korda, sh täna 1)