JAANUS TAMM (20. XII 1957 – 5. III 2010) (7)

JAANUS TAMM (20. XII 1957 – 5. III 2010)

 

Eelmise reede hommikul lahkus igaviku sõnaväljadele Jaanus Tamm – luuletaja ja kultuuriajakirjanik, kes jäi saarlase jonniga lõpuni truuks oma varakult valitud teele. Juba üpris noorena oli ta päris palju lugenud, hakkas ka kirjutama ja debüteeris 1976. aastal ajakirjas Noorus isikupäraselt ühiskonda kriipivate luuletustega.

Esimese raamatu avaldamiseni kulus siiski kümme aastat, vahepeal kuulus Jaanus Tamm mitmete poolpõrandaaluste kirjandusalmanahhide (“Tõlet”, “Urikiri”, “Vankuvad sillad”, “Existentia”) autorkonda, vahel ka varjunime all, aga kirjutas ka kultuuriministeeriumi tellimusel ideoloogilist joont järgides.

Jaanus Tamme 1986. aastal ilmunud debüütkogu “Täna” on kõikuva tundetooniga, autori register ulatub jäisest sarkasmist peidetud helluseni. Estetism ja dekadents polnud talle võõrad, aga aeg ei soosinud nende avaldumist. Kuid kuuldemänguvõistlusel sai Tamm teise koha, kirjutas ka näidendi. Pärast Mandri-Eestis seiklemist ja Tallinnas raamatukogus töötamist tuli Jaanus Tamm 1990. aastal tagasi Kuressaarde, tegi kaastööd raadio Kadile, kirjutas Saaremaa ajalehte palju vesteid ja arvamusi, tutvustas raamatuid, valis vabakutselise ajakirjaniku kesise ja ebastabiilse leiva.

Oma teises luulekogus “1+1” (1991) käsitleb Jaanus Tamm inimeste tunde- ja mõtteilma erutavaid sõlmküsimusi. Nõnda nagu Jaanus oli kiindunud raamatutesse, veetlesid teda ka joovastavad joogid, mis hakkasid aja ja olude mentaliteedis teda kahjuks juba päris noorelt paeluma ja ajapikku psühhofüüsiliselt laostama. Stoiliselt eluraskustele vilistanud Tamme ilmselgelt liiga vara katkenud elurada võinuks olla palju pikem. 1996. aastal ilmunud luulekogus “Öö” on ta kirjutanud:

PILVED PÜKSTEKS
Korras on kõik, kui korjad
kõike, mis pole väärt:
tuuleliblikaid, laste naeru,
pääingli pasunahäält.
Ükskord saab triiki
süda, ja silmad, ja suu.
Karmaneis ainult augud,
millest välja kaeb Kuu.

Jaanus Tamm kuulus Priidu Beieri, Ilmar Trulli, Doris Kareva, Kalev Kesküla jt põlvkonda, kuid irdus Tallinna ja Tartu kirjanduselust ning läks oma teed. 1999. aastal üllatas Tamm lasteluulekoguga “Ohutu olla”, mida võib pidada kogupereraamatuks. Kahjuks ei ilmutanud Tamm aga enam huvi oma uute luuleraamatute komponeerimiseks, paar aastat tagasi tabas teda veel ajurabandus, kuid ta luges ja kirjutas edasi kuni äkilise lõpuni. Maha jäi pinutäis käsikirju, eks aeg ja inimesed annavad arutust. Jaanus Tamme jälg eesti luules pole lõplikult vormunud.

Sirp, Oma Saar

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 121 korda, sh täna 1)