Süvasadamas surevad luiged (7)

LÕPP: Järjekordne surnud luik eile Saaremaa Sadamas.
Foto: Peeter Kukk

Saaremaa Sadamast vaid saja meetri kaugusel on näha, kuidas kühmnokk-luiged on püüdnud veel viimaste jõuvarudega kalda poole liikuda, kuid jaks on lõppenud enne millegi söödava leidmist.

Sadamas ja selle lähedasel rannikul võis eile keskpäeval kokku lugeda kuus surnud lindu. Luiged oleks päästnud vaid nende vabasse vette toimetamine.
Keskkonnaametis leitakse, et ka surnud luik on looduse karmide seaduste kohaselt kellelegi kasulik. Näiteks merikotkale, kes luigest kõhu täis saab.

Vaba vesi lähedal

Sadamast edasi mööda rannikut jalutades on luigelaipu näha pea iga saja meetri tagant. Jääl on näha nüüdseks juba jäätunud kitsad kanalid, mida pidi luiged on liikunud. Aeg-ajalt võib märgata väljaheitehunnikuid, mis tähistavad kohti, kus linnud puhanud on. Tavaliselt lõppeb luige maine teekond veidi enne kaldale jõudmist, kuid ega ta sealtki midagi elupäästvat leidnud poleks.
Surnud luiki on ka sadamakai ääres. Nii on piirivalvelaeva Maru ahtri lähedal jääl lebamas surnud luiki, nende ümber askeldavad vaevaliselt veel hinges olevad linnud.

Olgugi et vaba vesi jääb üle jää minnes vaid pooleteise kilomeetri kaugusele, ei leia linnud sinna teed, nad üritavad vastu pidada sadama akvatooriumis pisikeses jäävabas alas, kus luikede jaoks on söögi leidmiseks vesi liiga sügav.
Keskkonnameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni looduskasutuse spetsialisti Veljo Volke sõnul on linnud surnud ilmselt nälga ning nõrgaks jäänud linde on tapnud ka merikotkad.

Raha ja loodus seavad piirid

Raskete jääolude tõttu sadamas seisva piirivalvelaeva Valve komandöri Vaido Luksi sõnul oli näiteks eile surnud linde, kes olid paar päeva tagasi veel elus.
Üleeile toimetas keskkonnaamet ühe nõrgaks jäänud linnu vabasse vette ning piirivalvurid ise püüdsid turgutada linde ametnike soovitusel neile glükoosi saamise tarbeks suhkruvett sisse jootes, kuid mõni lind oli juba nii nõrk, et sellest polnud mingit kasu.

Keskkonnametist, kelle vastutusalasse taolised juhtumid kuuluvad, öeldi, et ümberringi 10 kilomeetri raadiuses talvitub vabas vees üle kümne tuhande kühmnokk-luige, kes kõik korralikult hakkama saavad. Kui Oma Saar oli mitme keskkonnaameti töötajaga vestelnud, koorus jutust välja tõsiasi, et ametil pole lihtsalt sellist raha, et sõita Kuressaarest alatasa Saaremaa Sadamasse ja sealt linde püüda, et neid vabasse vette viia. Eile öeldi, et otsitakse koostöövõimalust piirivalvega, et linde kuidagi vabasse vette viia ja hukkumisest säästa.

Ühe surm päästab teise

Rahaliste vahendite piiratust ei pidanud keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk niivõrd suureks probleemiks. Tema arvates tuleks hoopis mõelda, et kas erandite toetamine ei ole mitte sekkumine looduslikku valikusse. Ühte liiki aidates võib see teisele mõjuda jällegi negatiivselt.

“See võib kõlada väga julmalt, kuid Saaremaa Sadamas luiki toiduks kasutanud merikotkad on I kaitsekategooria liigid ning võib-olla päästab mõne nõrga luige olemasolu selle liigi,” toob ta näite looduslikust valikust. “Oleme jõudnud situatsiooni, kus me toidame kunstlikult merikotkaid ning samas viime nende toidubaasi loodusest inimese silme alt ära, et vaatepilt ei oleks ebaesteetiline.”

Toita ei maksa

Arusaadav, et inimesed tahavad luiki toitmisega aidata, kuid Veljo Volke sõnul ei maksa seda teha mitte mingil juhul.
“Lisatoitmise alustamine meelitab sadama juurde uusi luiki, inimeste antavast toidust sõltuvate lindude arv suureneb ja seega suureneb hukkuvate lindude arv,” rääkis Volke. Tema sõnu kinnitas ka Leelo Kukk, öeldes, et inimene tunneb oma tegevusest küll rõõmu ja saab oma empaatiavõimet rakendada, kuid samas liigile tervikuna see mõju ei avalda või võib mõjuda hoopis negatiivselt.

Seda enam, et luikede toitmisega võib inimene ohtu seada ka oma elu, kuna näiteks sadama akvatooriumis on jää vaid 3–5 sentimeetri paksune.