Keel on osa haritusest (1)

Lugesin hiljuti üle pagulaskirjanik Bernard Kangro luulet. Tõdesin taas, kui sügav oli tema valu võõrsil, kodumaata. Jah, kas või sellistes luuletustes nagu “Võõramaa õhtu” ja “Iga öösi”. Mis aga aitas elada?
Kindlasti see, et neil tuhandetel, kes võõrsil leiba teenisid ja sõid, oli alles nende emakeel.

Emakeelepäeva eelõhtul mõtleme nii sellele kui ka tõele, et oleme väljavalitud rahvas: meil on rikas emakeel. Elu igapäisuses me ehk seda nõnda ei taju, kuid pidupäevade, suurte sündmuste ajel ikka.
Laulva revolutsiooni rahvas laulis ju emakeeles end vabaks.

Emakeel on muutumistes

Jah, me keel on olnud ja on muutumistes nagu aeg muudab, täiendab või kaotab midagi üldse elus.
Läinud sajandi algus tõi geniaalse keeleteadlase Johannes Aaviku kaudu keeleuuenduse. Täna me imestame, et just tema tõi eesti keelde kunstlikult loodud sõnad nagu embama, range, reetma, siiras, veenduma jm. Või sellised uudistuletised nagu alluma, kalur, puituma, õpik, väljendama jm. Näiteks murdeist hubane, ilge, luilutama, pagema, õdus, anuma jm. Soome keelest kirgas, kulgema, reibas, taju, viibe, ööbima, võrdne jm.

Aaviku keeleuuendusest kirjutas 1914. aastal kirjanik Friedebert Tuglas järgmist: “See, mis arvatakse mäng ja moehaigus olevat, on tõepoolest kibe vajadus. Kes meist poleks kannatanud eesti keele vaesuse ja harimatuse all! Kes poleks temaga heidelnud nagu Jakob Issandaga!

Tarvis tõlkida mõnest haritud keelest ükskõik kas teaduslik artikkel või psühholoogiline novell, et näha, kui vaene, harimatu ja labane on õieti eesti keel. Me protestime viletsate aineliste ja vaimsete olude vastu, mis meid ümbritsevad. Kas pole meil siis õigus appi kisendada selle otse füüsilise valu käes, mis meis äratab tänapäeva ametlikult valitsev eesti keel?”
Nii mõistame ka meie, miks oli vajalik keeleuuendus. Ja oleme tänulikud keeletarbijad.

Aegade jooksul on olnud meil kõigil võimalik keelekasutust kogeda paljude kirjanike teoste kaudu. Kui Muhust pärit luuletaja Villem Grünthal Ridala kasutab oma luules mitmeid Aaviku keeleuuenduslikke sõnu, grammatilisi vorme, mis on meile uudsed, siis Friedebert Tuglase keelega oleme juba harjunud. Tammsaare on aga meile üsna omane!

Aga kui külluslik on meie kaasaegse Muhust pärit poetessi Irma Järvesalu luulekeel, ka murdes kirjutatud luuletuste keel. Ta on leidnud ainult talle omaseid kõnekujundeid. Seda on eesti luules praegu kahjuks vähe.
Peatun korraks veel murdekeelel. Nagu eespool kirjutasin, tõi Aavik eesti keelde palju murdesõnu. Seda just oma “Uute sõnade sõnastikus” (1919 ja 1921). See oli üks olulisi allikaist siis ja on ka tänapäeval, mil murdekeele kasutajaid jääb ikka vähemaks, sest murdekeel on ju vanema põlvkonna keel. Siin-seal (Muhus, Võrumaal) tehakse suuri ponnistusi murdekeele elavdamiseks…

Kas see on tulemuslik, ei oska praegu veel öelda, kuid oluline märk küll meie ajas. Nagu on aktiviseerunud elus üldse paljud asjad, nii ka murdekeele tarvitamises. Oma Saar avaldab koguni rubriiki, kus on murdekeeles lood. Väga tänuväärne.
Kas teate, mida tähendab munuke? Nudu? Aiu? Ta on munuke laps. Laps pani oma nudu padja peale. Ema tõstis lapse aiu sisse. Nüüd on äramõistatamine vist kerge. Jah, munuke tähendab hea, nudu on pea ja aiu on mänguaed. Nii palju siis Muhu murdekeelest.

Kas õpilasargoo on meie keele rikkus või vaenulikkus hoopis? See “keeleuuendus” siiski labastab suuresti eesti keelt. Ta on halvamaiguline juba selle poolest, et seda kasutatakse lõõpimisena, negatiivse väljenduse huvides, väljaarvatud mõned erandid.

Murdekeel kooliprogrammidesse!

Omal ajal kogus murdekeelseid tekste agaralt koduloolane Aadu Toomessalu. Kui nüüd aastakümneid hiljem lugeda tema murdekeelsete tekstide kogu “Tuulik, kadakas ja leib” (1969 ), tajud, et murdekeel on väga nüansirikas ja kihelkonniti väga erinev. Kuidas viia aga noored selle keele juurde? See on tõsine probleem, mida ei lahenda mõne entusiasti plaanid elavdada murdekeelt. Murdekeele õpetamise peaks võtma kooliprogrammidesse!

Ja räägime keelest ka siis, kui pole tulemas emakeelepäeva. Ka argised tõed vajavad rikast, paindlikku, armast emakeelt. Sajandist sajandisse on meil olemas sellised põhisõnad nagu mets, ema, arm, maa jm. Võib-olla ka häll, armastus, tõde… Aga meie emakeele tulevik?
Just Johannes Aavik kirjutas selle kohta juba 1901. aastal: “… eesti keel ei jää igawesti selleks, mis ta praegusel silmapilgul on.”

On läinud rohkem kui sajand. Me elame jah muutuva keele maailmas. Ja see annab põhjust rõõmustamiseks. Keel rikastub pidevalt.
Kuid me ei tohi lasta sel areneda omasoodu, juhuslikult; me peame olema siin teejuhid, targad teejuhid – keelejuhid!
Kui tänases sellele mõtleme ja selle järgi ka tegutseme, siis võidab sellest meie keelekultuur, meie kultuur üldse. Keel on osa haritusest.

Enda Naaber
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 144 korda, sh täna 1)