Väge täis Pharaoh Pirttikangas Kuressaares (1)

Väge täis Pharaoh Pirttikangas Kuressaares

BLUUS SOOMEST: Lubati bluusi ja mängitigi. Publiku rõõmuks. Nii kaunist põhjamaist kui ka Aafrika temperamentset.
Foto: Avo Malm

Läinud reedel pakkus Jazz del Mar meile taas tunnikese head muusikat. Kultuurikeskuse laval musitseeris kolm soome habemikku – Pharaoh Pirttikangas. Publikule oli lubatud bluusi ja seda nad ka said. Ning nii mõndagi veel peale selle…

Sel, et neil kolmel muusikul habe on, ei ole midagi tegemist nende vanusega. Habe on tänapäeval tegelikult see kõige trendikam meeste aksessuaar. Trendikas on see aga vaid siis, kui kandja ise ei tea, et see trendikas on! Selline aksessuaar annab sõnumi: oluline pole väline, vaid see, mis tuleb seest. Pharaoh Pirttikangal on väge sees küllaga.

Inspireerituna vanadest soome ballaadidest, Ida-Soome veidrast keskkonnast ja puhtast bluusist loob Pirttikangas pildi jäisel tühermaal joiguvast Põhjamaa inimloomast. Ometi oli osa kontserdil kõlanud muusikast kaugel lihtsast ja ilusast rahvaviisist. Selle muusika vägi mõjus võimsalt ning meelierutavalt õudu tekitavalt. Gooti bluus?

Mis veel huvitavam, mingist hetkest kandus Põhjamaa karmus ja kargus hoopis teistele mandritele – Põhja-Ameerikasse bluusimaks vana legendi Robert Johnsoniga, sealt Aafrikasse trummide pulbitsevasse ringmängu ja lõpuks leidsin, et Aasia uimastavad helid olid ka täitsa olemas. Maailma muusika?

Tegelikult ei ole Pirttikangas n-ö jalgratast leiutanud. Mõned helid tulid tuttavad ette. Kes on tuttav prantslaste Gotan Projecti moodsate tan-gorütmidega, Sigur Rosi Islandi maagilisi maastikke jäljendava muusikaga või kuulanud eelnimetatud Robert Johnsoni igihaljaid bluusilindistusi, need said tunda mõnusat äratundmisrõõmu. Olla nii avar ja avatud maailmale ja samas tõmbuda tagasi soomlase talutuppa mängimaks nende kauneid leierkastikõlalisi valsse, teebki Pirttikangast huvitava muusiku.

Talutuppa või vähemalt väiksemasse ja hubasemasse ruumi oleks seda kontserti kuulama läinud isegi. Kultuurikeskuse saal on küll kena, puhas ja meeldivalt tagasihoidlik, kuid mina oleksin
eelistanud muusikutele lähemal istumist. Saalis istujate ja laval musitseerijate kontakt jäi kuidagi kohmakaks. Mina küll nägin rütmi järele kõikuvaid päid ja jalgu, aga kas ka muusikud? Väga loodan, et nendeni jõudis tagasiside, et publik oleks kuulanud veel. Et mehed, te lõpetasite õigel ajal – siis, kui publik sai hää maitse suhu ja neid jäeti tahtma veel!

Saab veel, vähemalt head muusikat saab veel. Usun, et Villu Veski ei pahanda, kui kutsun teid jälgima reklaami järgmise Jazz del Mari kontserdi kohta. Pidavat tulema tantsulisem, pidulisem, juubelimaigulisem (Jazz del Mar’i 60. kontsert!).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 21 korda, sh täna 1)