Minu öökapiraamat (2)

 

Minu öökapil on kaks riiulit: ülemisel asuvad need raamatud, mis veel ootavad lugemist, ja alumisel need, mis juba loetud. Viimasel ajal olen eelistanud eelkõige eestikeelseid raamatuid, sest töö Kabulis tähendab väga palju inglise keeles suhtlemist, seega on eestikeelne kirjandus hea vaheldus.

Viimane raamat, mille läbi lugesin, oli Stig Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruk” – mõnus lugemine, mis ei nõua väga palju mõttetööd ja on samas sisult piisavalt haarav, et varastada lugemiseks ka mõningad öötunnid. Loetud raamatute virnas on pealpool veel Virkko Lepassalu “Spioonimängud”, Greg Mortensoni “Three cups of tea” (“Kolm tassi teed”) ja Sofi Oksaneni “Puhastus”.

Lugemisjärge ootavad Stig Larssoni teine raamat “Tüdruk, kes mängis tulega” ja Vladimir Sorokini “Opritšniku päev”.
Õnneks ei ole ma Kabulis päris ainuke eestlane ja paljud neist raamatutest on saadud just teiste eestlaste käest – eks iga kord, kui võtan taas ette teekonna Tallinnast Kabuli, üritan ka kaasa haarata midagi eestikeelsest kirjandusest, et teistele omalt poolt midagi head lugeda anda. Mõnikord aga pole tahtmist midagi lugeda ja selleks puhuks on mul alati varuks Eestist kaasa võetud ristsõnad.

Raamatud etendavad minu elus praegu vägagi olulist rolli – kui satub kätte hea raamat, on lausa lust seda kõike muud unustades lugema jääda. See aitab omamoodi ka elu Kabulis lihtsamaks muuta ning eesti keeles lugemine aitab ka koduigatsust taltsutada.

Tanel Sepp
Eesti asjur Afganistanis