Rahvatarkuse, et saare naine on parema vedamisega kui mandri traktor, ütles mulle üllatuslikult hoopis hiidlanna. 6. veebruaril Nasva jahtklubis toimunud erakonna Eestimaa Rohelised Saaremaa piirkonna koosolekul võeti seda teadmist igatahes arvesse.
Kuna senine piirkonna esimees sõrulane Kaupo Vipp on läinud sügisest hõivatud tööga Torgu Kuningriigi parlamendis, valiti uueks juhiks Alvi Rand, rahvuselt läbi ja lõhki saarlanna. Esindama saarlaste-muhulaste huve erakonna volikogus otsustati saata allakirjutanu, kes küll rahvuselt eestlane, kuid kel silmad ikka mere poole ja koon Saaremaa suunas sihivad. Koosolek kulges hubases õhkkonnas ja Albert Uustulndi laulurea “… ikka tormist, ikka merest, ei lauldud siin muust” vaimus.
Oma mees Havannas
Kuue Eesti eurosaadiku hulka ei pääsenud ükski roheliste kandidaat, kuid valimistel “puhta vuugi” teinud Indrek Tarand otsustas Brüsselis liituda roheliste fraktsiooniga. Üleeuroopalises plaanis läks rohelistel edukalt, sest mida rohkem me koduplaneeti raiskame ja reostame, seda teravamaks muutuvad globaalse kliima- ja keskkonnajulgeoleku ning loodushoiu teemad.
Tuleb aga selget vahet teha tegelikul rohelisel ehk säästvale ja seega jätkusuutlikule arengule orienteeritud poliitikal ja seda imiteerival populismil ning lihtsalt “trendikal” retoorikal. Võiks ju arvata, et iga otsus, mis on tehtud elamisväärse keskkonna säilitamise nimel, peaks Toompeal läbi minema nagu lepse reega. Paraku see nii aga pole, sest kuus hääletusnuppu annavad vaid võimaluse kasutada poliitilist lehmakauplemist, “meenutades” ka teistele leeridele valimiste eel jutlustatud keskkonnatemaatikat, ning niimoodi mõnigi tarvilik otsus saavutada. Sõnaga, pragmatism ruulib, aga kahjuks endiselt sageli lapselaste arvel.
Sama lugu on merendusega. Sündimine ilmamere rannale on Jumala kingitus, mida me “uue Eesti aja” jooksul pole suutnud arukalt ära kasutada. Tänase seisuga on Eesti lipu alla jäänud ainult kaks üle 500-se kogumahutavusega kaubalaeva. See kõneleb otsustajate küündimatust maailmatajumisest. Tallink on aluseid Läti lipu alla viinud. Eesti seadused kohtlevad laeva samaväärselt seafarmi või sukavabrikuga, adumata, et konkurendid ei tee nii juba ammu.
Doktorikraadiga kapten
Merenduses ei võistle juba pikka aega enam kompaniid, vaid riigid ja regioonid. Ilmekaks näiteks meie mereriiklusest on tõik, et riigi ainsat kõrgharidusega meremehi koolitavat mereakadeemiat võib magistriõppe tagamiseks rektorina juhtida doktorikraadiga majandusmees, filoloog või skulptor, kuid mitte kaugsõidukapten. Meil lihtsalt pole doktorikraadiga kapteneid. Rootslased on selle küsimuse ära reguleerinud: kõrgema merekooli rektoriks kandideerimisel võrdub kaugsõidukapteni diplom doktorikraadiga ja pole karta, et laevameeste õpetamist pääseks juhtima inimene, kes vööril ja ahtril vahet ei tee.
Mereakadeemia viimase meremehest rektori päevil soetati Taani mereväelt õppelaevaks miiniveeskaja Kristiina. Ettevõtmisega vahetult seotuna väidan, et niisuguse hinna eest nii head laeva enam vaevalt osta õnnestub. Tegu on taanlaste enda jaoks ehitatud alusega, mida on kogu tema senise elu jooksul kuningriigi rahadega eeskujulikult hooldatud, ning Kristiinal on 75% motoressurssi alles.
Laeva pidamine nõuab hoolt, raha ja asjatundlikkust. Laevata on elu lihtsam, maarotile muidugi. Tänaseks juba endise, merekauge rektori initsiatiivil fabritseeriti Kristiina ümberehitamise ja käigus hoidmise eelarve, mis pidigi käima riigile üle jõu. Nii õnnestus laev sokutada mereväele sisuliselt sõsarlaeva Tasuja tagavaraosadeks ja vanarauaks ehk “naelteks”, nagu üks allohvitser mulle tabavalt lausus.
Nüüd seisab Kristiina Miinisadama kai ääres ja ootab. Mida? Arvan, et naelteks sulatamisest pääsemist ja kadettide töökäsi, et olla palju aastaid tulevaste meremeeste tähtsaim õppevahend – päris laev, mida saaks samal ajal kasutada mereuuringuteks ja meie pea olematu reostustõrje võimekuse tõstmiseks. Veel pole hilja ebaperemehelik otsus tagasi pöörata. Tuginen oma seisukohavõtus mereakadeemia laevandusteaduskonna dekaani kapten Rein Raudsalu ning kaitseminister Jaak Aaviksoo hinnangutele, kes on mul lubanud ennast tsiteerida.
Admiral, tüürimees ja merebioloog riigikogus
Vähevõitu on seda ühe ülesehitamise staadiumis mereriigi kohta, aga üht-teist annab ikkagi ära teha. Kahjuks ei mõista mõned mõjukad erakonnad, kes küll raha lugeda oskavad, et merenduse edendamine mõjub riigi väliskaubandusbilansile tervendavalt. Merevedu ja kaugpüük on ju praktiliselt puhas eksport, mis raha sisse toob. Troopiliste saareriikide Cabo Verde ja Mauritiuse kõrge tasemega ametnikud tegid mulle kümme aastat tagasi ettepaneku luua ühisfirmad. Eestis pole veel ununenud kaugpüügi kogemused soojades vetes, laevad pole ilmast otsa saanud.
Neid saareriike ümbritsevad kalarikkad veed toovad sisse praktiliselt vaid püügikvootide müügist. Nende endi püügimeetodid ja võimekus on aga arhailised. Niisuguse positiivse ekspansiooni eelduseks on riikidevahelised kalanduskoostöö raamlepingud. Miks neid ei ole?
Avamere tuulepargid ja muu rahvusvaheline avameretööstus pole samuti vähetõotavad võimalused. Vaja on ette võtta ja ise enda eest riigina seista. Selles osas tasub eeskuju võtta näiteks taanlastest, kes on oma “kombitsad” praktiliselt ümber maakera sirutanud.
Merenduse riikliku arengukava väljatöötamine on aeganõudev protsess. Selle valmimiseni käed rüpes istuda oleks patt, sest tükkhaaval annab ära teha siin ja kohe. Headeks näideteks on väikesadamate ülesputitamine, mis järjest tuure kogub, ja Saaremaa praktiliselt ainult välisturule töötava väikelaevaehituse edusammud.
Eestimaa rohelised pole loobunud rohelise mereriigi ideest ja meie programmis on endiselt merenduse peatükk, mis vajab täiendamist. Varsti on jaanipäev ja siis tulevad jõulud ning seejärel taas valimised. Loodame, et järgmine valitsus merenduse tegelikku potentsiaali õigesti hindab ning mereriigiks taassündimise valusid vähendada mõistab.
Enne aga peame ise teadma, millist mereriiki me tahame. See, et rohelist, on paratamatus (Oma Saar 20.05.2009). Aga millist veel? Usun, et kõigist paremini teavad seda saarlased. Oleksin tänulik, kui nad sellest ka mulle räägiksid.
Mart Saarso
jahtkapten
EER volikogu liige
Loading ...
Aitäh küsimast. Kui enamik saarlasi ei suuda leppida sellega, et elavad saarel (alatine hala laevade graafiku üle ja selle üle, et silda pole), siis ei oska saarlased ka merenduse teemal nõu anda.
Kas Rootsis on kaugsõidukapteni tunnistus? Äkki lihtsalt kaptenitunnistus? Meil siin Eestis põetakse Läänemerekompleksi, et kes on Läänemerekaptenid ja kes teispool Taani väinasid saanud ookeani nuusutada. Väljaspool Läänemerd kapten justkui kõvem siinsõitjast, kuigi laksusid saavad kõik. Kas Eestiski antakse eraldi kaugsõidukapteni tunnistust? Võibolla lihtsalt kaptenitunnistus, aga kõnekäibesse jäänud nõukaaegne Taani väinade KGB-piirang? Rootsis vahet ei ole, kas Läänemerel seilav kapten või Põhjamerel, sest osa Rootsit ju külgneb ookeaniga. Ma ei räägi sisevetelaeva kaptenist ja väikeste laevade piiranguga kaptenitest.
kunagise laevastiku ärastasid vene KGBlased,tulevikus pole peale kalainspektorite kaatrite mingeid laevukesi
Lp. “hea õppelaev”, Teie väljend “romu”, ei kõnele muust, kui asjatundmatusest. Palun lugege mu artikkel veelkord läbi ja pange tähele, et laeval on 75% motoressurssi alles. Käisin pardal viimati kuu tagasi ja alus on tänu Mereväe südametunnistusega juhtkonnale hoitud elus. Pole mõtet targutada teemadel, mida ei valda.
hr Saarsool peaks olema piinlik valetada hea õppelaeva kohta, mille toomiseks riigil tegelikult raha polnud ja mille muretsemiseks pikk karvane käsi salakavalalt võõrasse rahakotti puges ja tollane naisharidusminister valedega lihtsalt ära räägiti. Ühtegi riigihanget ega komisjoni ei moodustatud, kedagi lepingutega tutvuma ei lubatud. Taanlastel oli täiesti üks kõik, kes selle romu minema viib. Leidusid agarad Eestist. Siis aga selgus tõsiasi, et laeva ülalpidamiseks ja sõidukõlbulikiuks renoveerimiseks on vaja 36 milj, mitte paari miljonit, nagu suured “ärimehed” iga hinnaga tõestada püüdsid. Lõpuks jäi laev roostetama, sest ei olnud raha riigil ega mereakadeemial. Ülalpidamiskulud suruti aga vägisi kutsekooli kanda, kellel polnud selle laevaga muud pistmist kui tuli taluda karvase käe intriige ja jääda heauskselt (aga mitte naiivselt) lootma, et lubatud 7 miljonit kahju heastatakse.Häbi, härra Saarsoo!! Aga vähemalt üks positiivne koht, te tunnistasite ise, et olite selle lollusega seotud.
Olen minagi sellel laeval käinud ja näinud. See on romu ja enne Tallinnasse jõudmist olid navigatsiooniseadmed juba mereväe jaoks maha võetud, merevägi pole seda eitanudki. Olin mereväes ja olin üks neist, kes imestas selle jabura plaani üle, rääkisin taanlastega. Kui see nii väge täis laev on, siis miks ta puksiiriga kohale veeti? Mäletan hästi neid pikki meeste nägusid, kui see romu kohale veeti.Miks see romu siiani lihtsalt roostetab? Selle romu jaoks vajalikke osi polnud võimalik enam isegi tellida, sest neid ei toodeta juba ammu. Teie plaanisite sellega maailmareisile minna, sellest räägiti palju ja kehitati õlgu. Te oleksite võinud siis akadeemialt laeva ära osta ja minna. Või pakkunud ennast vägeva õppelaeva kapteniks.Nii et ei maksa targutada ja näpuga viibutada.
Hea lugu, kitsaskohti merenduse alal tuleb vahest ikka meelde tuletada. Ehk jõuavad ka argumendid lõpuks otsustajateni.
Merendusteema erakonnavankri ette rakendumist taunin, selle osa võinuksid targu mainimata jätta, et rohelised on olemas. Merendust tuleb ühiselt vedada, tean, et oled isegi sama meelt, Mart. Merenduse taaselustamisega tööhõive suurendamine ja paindlikumaks muutmisel on vaja erakondadeülest kokkulepet ja siin isekalt oma programmi kiita ei ole kena.
Arvan ka, et mõnes osas tuleb meil oma jäikade seisukohtadega järele anda – parem varblane peos kui tuvi katusel. Näiteks kui mereakadeemia kiratseb üksi edasi rühkides, siis ehk aitaks vahepeal olla TTÜ kolledžina? Sama ka kõikide teiste argumentidega. Las Kristiina läheb, hakkaks hoopis mereakadeemiale purjelaeva ehitama? Näiteks Vega koopiat? Et kui kellegi teise tiiva all merendus kosub, siis püüame taas omaette edasi. Ja abilisi on meile vaja palju.
Aitäh aga kirja panemast, et merenduse alal tuleb vaadata kaugemale kui ainult meie silmapiir, merendus on globaalne tööpõld kõigile sellega tegelejatele ja see, et Eesti oma kogemustega sellest kõrvale jäänud, on kahetsusväärne.
Kõik argumendid tuleb ära kuulata ja vaagida, mitte ainult oma seisukohti merehariduse esindajate selja taga peale suruda.Purjelaevast räägivad edumeelsed mehed juba ammu ja seda on väga vaja!
Kahjuks olid asjad selle risuga just nii, nagu “hea õppelaev” poolt kirja pandud. Mereakadeemia lihtsalt ei olnud võimeline seda alust ülal pidama, isegi kui see seisis kai ääres. Minu meelest tuleks nii minister, kui ülejäänud asjaosalised, kes selle ostutehinguga seotud on vastutusele võtta!
Mull, mull, mull, mull, mull ja veelkord mull! Niipaljukest siis mereriigist!
Ka esimese vabariigi ajal sõitis sadu meremehi välislipu all ja nii on nad hinnas tänagi.
Ka kõrtsikaklusi tuleb ette Hamburgist Baltimoreni. Ikka juhtub.
Veneagseid suuri ebaökonoomseid viljabalkereid ja kalabaase ei jõua siinmail keegi ülal pidada.Liit ju omal ajal maksis peale.
Artikli iva aga sumbus nagu peeretus vette…