Viimasel ajal on ajakirjanduses üha teravamalt tõusetunud poliitikute väljakäidud mõtted tõsta eripensioni saavate isikute, sealhulgas kaitseväelaste ja politseinike eripensioni iga 65 eluaastani. Sellise seisukoha võib esitada isik, kellel ei ole mitte mingisugust ettekujutust nendest elualadest, aga ka kõikidest teistest väga spetsiifilistest erialadest, kus töötajatel on õigus eripensionile.
Selleteemalisi mõtteheietusi võib arendada õllekannu või viskiklaasi juures kusagil kinnises klubis, mitte ajakirjanduses ja valitsusasutustes. Minu arvates tuleks olla aus ja öelda, et raha eripensionite maksmiseks ei ole. Et seda mitte tunnistada, minnakse kavalamat teed, tõstes pensioniiga, sest mitte keegi ei jõua nii kõrge vanuseni neis spetsiifilistes ametites töötada.
Kaitseväelastel ja politseinikel, ka päästjatel on teatud normid, sealhulgas ka füüsilised, millele nendel elualadel töötavad inimesed peavad vastama. On selge igaühele, et 65-aastane inimene neid normatiive täita ei suuda. Tähendab, ta tuleb töölt ära saata, aga mitte väljateenitud eripensionile, vaid lihtsalt ära, teisele tööle. See tähendab aga, et talle ei ole vaja eripensioni maksta. Ükski politseinik ega kaitseväelane ei suuda 65-aastaseks saamiseni oma ametis töötada, see eeldab sama töö tegemist vähemalt 40–45 aastat, kui arvestada, et inimene alustab töötamist 20-aastaselt.
Mis eesmärki selline seaduseelnõu teenib?
Kui rääkida kaitseväest, siis tähendab kaitseväelaste 65. eluaastani teenistuses hoidmine kindlasti Eesti vabariigi kaitsevõime nõrgendamist ja naeruväärseks muutmist. Ka 65-aastane patrullipolitseinik ei suuda kurjategijate ohjeldamiseks mitte midagi teha. Sellise nõude taga on justkui kuritegelike ühenduste lobitöö teha politsei võimalikult nõrgaks ja naeruväärseks.
See on vastuollu minek reaalsusega, sest kes meist jõuaks olla vanas eas sama edukas kui noorelt. Ka politseinike pensionisüsteem on välja arvestatud nii, et pensioni maksimumi saab siis, kui oled töötanud 30 aastat. Üldjuhul tähendab see, et oled 50-aastane.
Ei saa mööda minna ka asjaolust, et nendel inimestel – politseinikel ja kaitseväelastel – on väga kitsas eriala. Selliste erialade esindajail on raske tööd leida muudes eluvaldkondades ja kui sind on enne 65-aastaseks saamist töölt ära aetud, oledki töötu ja ilma pensionita.
Mulle meeldis väga kaevurite ametiühingu liidri arvamus kaevurite vanusepiiri probleemi arutelus: las sotsiaalminister toob päikese maa-alustesse kaevanduskäikudesse, küll siis ka kaevur 65. eluaastani seal töötab… Või ajakirjanik Peeter Ernitsa arvamus Maalehes, et meie välispartnerid ei mõistaks meid kuigi hästi, nähes Afganistanis Helmandi provintsis 65-aastaseid Eesti kaitseväelasi.
Olen 62 aastat vana, aga ma ei kujuta ennast enam ette Kuressaares patrullimas või saaremaisel maastikul kadakate vahel joostes kurjategijat jälitamas. Kas see, et ma olen pikka aega olnud hea politseinik ja nüüd lihtsalt oma vanuse tõttu seda enam teha ei jõua, saabki tasutud eripensioni kaotamisega?
Küll sooviks rääkida selle ametnikuga nelja silma all ilma poliitilise soustita – kas ta tõesti ei saa aru oma ettepaneku – sundida pensionikaotuse hirmus vähemalt ülalmainitud kategooria riigiametnikke töötama 65. eluaastani – naeruväärsusest ja mõttetusest?
Motivatsioon kaob
Küsimus ei ole ainult 65 eluaastas. Probleem on hulga laiem. Arvan, et noorte motivatsioon õppida neid erialasid nõrgeneb edaspidi kindlasti. Aga kes siis tulevikus kurikaelu püüab?
Poliitikutel tekivad nagu mingid märksõnad ja siis algab nende sõnade mõjusfääri sattunud inimestele klaperjaht. Nüüd siis jah – eripensionärid. Kas poliitikud, kes arvavad, et nad teavad kõikide elukutsete töö spetsiifikat, on töötanud mõne päevagi politseis või teeninud kaitseväes? Kui ei, siis kes annab neile õiguse teha selliseid otsuseid? Ärgu häbenegu, tulgu ja küsigu nõu kogemustega inimestelt.
Mina isiklikult tahaksin sellise eelnõu autorilt küsida, mitme õnnetult hukkunu lähedastele on tema nendele kalli inimese surmast teatanud ja kuidas ta end pärast seda tundnud on. Järsku oleks mõttekas politseiniku eripensioni kaotamise asemel arutleda hoopis selle üle, kuidas korraldada politseiametnike psühholoogilist nõustamist, mitte ähvardada neid sunniga teenida 65. eluaastani.
Segaduse külvamine on üks saboteerimise liike ja seda ei tehta niisama. Ka varesel, kui ta taeva all lendab, on mingi eesmärk, ta ei lenda niisama, ütles minu kadunud ema. Tal oli õigus ning ilmselt on oma eesmärk ka neil poliitikutel, kes selliste avaldustega destabiliseerivad kogu meie tänast ühiskonda.
Helmut Sääsk
eripensioni saaja
Loading ...
ei leia,et keegi peab olema priviligeeritud seisuses ja peab saama eripensioni. Keegi ei käsi politseinikuks, päästjaks või poliitikuks hakkama. Te olete sama lihtsurelik inimene, ei midagi muud. Keegi ei sundinud teid seda nn rasket tööd tegema. Keegi teab äkki, kas arstid ka eripensioni saavad? Hooldajad? Põetajad? Jätke, te ei ole milleski paremad, kui kõik ülejäänud pensionärid!
Mina küll ei leia, et politsei töö nüüd nii kontimurdev on, et peaks ei tea , mis hüvesid saama. Vanemad politseinikud ei peaks, aga kohe kindlasti mitte kadakate vahel silkama vaid ikka oma kogemustega tegema rohkem ennetavat ja õpetavat tööd. Töökorraldus on vaja seada selliseks, et kõik oleks oma ea ja kogemustega vastavuses oleval tööl. Eestis on tõid ja elualasid, mis on palju hullemas seisus. Fie-del ei lähe nt. tööaasta tervenisti kirja, hoolimata sellest, kui rasket tööd sa teed. Mis pensionist saame siis nendel üldse rääkida? Kas mõnel politseinikul on üldse ettekujutust, kui raske, tervistkahjustav ja ohtlik on nt. keevitaja või metsamehe töö?
Kuna Helmuti selle kirjutise pealkiri on “Eripensionitest VEEL KORD”, siis siinkohal toon viite ka sellele eelmisele korrale.
OS 26. november 2009 Helmut Sääsk: “Eripensioni saaja arvamus eripensioni kaotamisest”
omasaar.ee/index.php?content=artiklid&artid=16501
Paljud seisukohad on küll samad aga kahte kirjutist koos vaadates saab asjast parema ülevaate.
Minu sisulised seisukohad on juba kirjutisel “Eripensioni saaja arvamus eripensioni kaotamisest” ja need ei ole poole aastaga muutunud.
Vigade parandus:
Minu sisulised seisukohad on juba kirjutise “Eripensioni saaja arvamus eripensioni kaotamisest” kommentaarides ja need ei ole poole aastaga muutunud.
Miilits ajab jama. Ei ole keegi soovinud 62 aastase mendilt võtta ta pensioni. Ja küsiks: kui paljud on õppinud politseinikuks, aga on lahkunud (või sunnitud lahkuma) politseist erinevatel põhjustel? On need inimesed kõik töötud? Pigem tegelevad millegi muu kui pätipüüdmisega. Mis arvatakse, et politseiniku amet on nii unikaalne ja inimene, kes pollitseinikuks õppinud, ei suuda ega ole ka võimeline uut ametit õppima? Ei ole nii, et nooruses omandatud eriala on kogu eluks. Küsige kõrgharidusega agranoomide, zootehnikute, inseneride … käest.
on tööl ja tööl vahe. Enamus ameteid käib kellast kellani, aga mõned on tõesti ööpäevaringsed ja kurnavad inimest niipalju, et ta tõesti tuleb lasta varem pensionile või kuidagi muudmoodi see kaotus talle korvata. Ütleksin veel, et riigikogulase või presidendigi amet pole politseiniku või kaevuri omaga võrreldes sugugi nii kontimurdev, aga nende eripensionist ju jutt jällegi ei käi – nemad on pühad lehmad. Seega – jälle alustatakse meil asju valest otsast, võetakse ikka enne Pisikeselt Peetrilt ja Suure Peetrini ei jõutagi. Tavalist korrakaitsetööd tegeva politseinike, tegelikult väljakutsetele sõitvate päästjate jne palk on suhteliselt kehv, nende nn eripension vaid napilt suurem keskmisest, muudki soodustused üsna tühised. Karmi ja raske töö eest – las need jääda. Võtame ikka kõigepealt ette need, kelle iseendale kehtestatud sissetulekud on häbematult ebaproportsionaalsed isegi nend evälismaa kolleegide omadega võrreldes (mitmekordse riigi keskmise palga võtavad meie valitsejad ja mitmekordset oma riigi keskmist saavad nende ametivennad teistes Euroopa riikides?!) ja kelle eripension kerkib masustki hoolimata.
Miskipärast on osa päästjaid jäetud eripensioni saajate hulgast alusetult välja. Ka kiirabitöötajad tegelevad raske ja tänamatu tööga, palk ei kannata aga vähemalt politseiniku omaga välja mingit võrdlust.
Kui kellelegi maksta eripensioni, siis kõigile päästjatele (tuletõrjujad ja kiirabi kaasa arvatud) Ei kujuta ju keegi ette 65a. tuletõrjujat redelil viiendale korrusele turnimas või 65a. kiirabiautojuhti paksudes hangedes 150 kilost patsienti vedamas, kuna autoga haige juurde pääs puudub.
Kuna asjaosaliste töö on tapvalt raske siis nad ei elagi pensionini välja Mis te muretsete?
Ainuke eripensioni liik, mis kuuluks kaotamisele on 101 marioneti pension.