Kolm ränka minutit, mis ei tahtnud lõppeda (4)

Kolm ränka minutit, mis ei tahtnud lõppeda

Kuressaarest pärit Tiina Mölder elab juba kümnendat aastat Tšiili pealinnas Santiagos. Tiina abikaasa Nelson on tšiillane.
Foto: Erakogu

Kuressaarest pärit Tiina Mölder-Caneo elas oma perega üle Tšiili hiidmaavärina. Katastroof toimus eelmise laupäeva öösel. Õnneks on Tiina perega kõik korras, kuid Tšiilis on teatatud üle 800 inimese hukkumisest, väga paljud on teadmata kadunud või veel rusude alla maetud. Majanduskahjusid on kokku arvatud üle 30 miljardi dollari.

Tiina kirjutab Oma Saarele, et see oli õudne: “Ärkasime öösel kell 3.34 (kohaliku aja järgi) suure kolina ja mürina peale. Terve maja liikus, kapiuksed avanesid ja sulgusid, sahtlid käisid sisse ja välja… Sundisime ennast rahulikuks ja läksime lastega tagaõue koerte juurde. Seal pole midagi, mis võiks pähe kukkuda või mille alla jääda.”

Tiina ise on lõpetanud Santiago ülikooli ehitusinsenerina ja oma diplomitöös käsitles ta just maavärinat ja selle mõju ehitistele-rajatistele. Kuna insener on ka Tiina abikaasa Nelson, siis projekteerisid-disainisid nad oma n-ö unistustekodu Santiago äärelinnas ise ja ka ehitamise korraldasid ise. Nüüd oli sellest kasu – maja pidas hästi vastu. “Meil materiaalseid kahjusid suurt ei ole, ainult paar vaasi ja mõni nõu. Aga meie läheduses on mitmed majad kokku kukkunud, “ kirjutab Tiina.

Maavärina epitsenter asus nende kodust umbes 300 km kaugusel Concepcióni linnas, värina tugevuseks märgiti 8,8 magnituudi Richteri skaala järgi. Maavärinaga kaasnes tsunaami, mis jõudis rannikul kuni 2 km kaugusele, viies endaga kaasa nii inimesi kui ka maju. 1,5 miljonit ehitist on viga saanud või hävinud.
Tiina sõnul on nende lähedal maju, mis pidasid hästi vastu, kuid on palju ka neid, mis kokku kukkusid, ja inimesed elavad nüüd tänaval.

Tiina pere elab oma majas, kuid nad peavad nn küünlavalgusõhtuid ja pidžaamapidusid, sest elektrit ja vett ei ole. Hea, et side olemas on. See oli kadunud vaid esimesed neli tundi pärast maavärinat. Linnas on alanud rüüstamised ja kaubanduskeskuste röövimised.
Koolid veel ei tööta, kuid Tiina ja ta abikaasa läksid juba kolmapäeval uuesti tööle. Pidevalt on tunda maavärina järeltõukeid, need võivad veel kesta paar-kolm kuud.

“Praegu tunneme neid siin viis-kuus korda päevas,” kirjutab Tiina. “Lapsed (8-a Annette ja 5-a Ian) elasid küll vapralt katastroofi üle, kuid nüüd ei julge enam rahulikult ühe koha peal istuda. Esimestel päevadel ei jäänud nad meist maha mitte sekunditki. Aga sama kehv tunne on mul ju endalgi.”

Tiinale, tasase maaga harjunud saarlasele, oli see esimene maavärin üle elada. “See oli õudne, kuid ma suutsin jääda rahulikuks. Teadsin täpselt, mida teha. Abikaasal Nelsonil oli see juba kolmas maavärin, kuid see oli neist rängim. Need kolm minutit olid tõesti kõige pikemad minu elus. Oli tunne, et lõppu sellele ei tulegi.”


Saarlanna Eliise Hoogand Tšiilis: olen elus!

“… tõesti tänan jumalat, et me just reedel läksime ühele saarele Chiloé, mis lõunas asub,” kirjutab esmaspäevases blogi sissekandes eelmise aasta juulist vahetusõpilasena Tšiilis elav Kuressaare neiu Eliise Hoogand.

Tema ema Krista Tito märgib samas, et juhuse tahtel maavärinaööl oma Tšiili kodust Angoli linnas eemal olnud Eliise (16) peab 27. veebruari oma teiseks sünnipäevaks.
Oma Saar avaldab Krista Tito loal lõike Eliise seni viimasest, 1. märtsi postitusest. Hiljem ei ole ta blogis mõtteid jaganud, sest internetti pääsemisega on maavärina tõttu kaosesse langenud riigis raskusi.
Küll aga kirjutas tütar emale Saaremaale e-posti teel põgusalt, teatades, et temaga on kõik korras.

Veebipäevikus märgib Eliise, et nad lahkusid reedel Angoli kodust, sõites ranniku lähedal asuvale Chiloé saarele, sest kodus käis remont ja põrandad pidid kuivama. Öösel poole nelja ajal tundis Eliise küll maa värisemist, kuid see on sealkandis üsna tavaline ja neiu ei lasknud end häirida.
Mõni tund hiljem helistati aga Eliiset võõrustava pere isale ja anti teada toimunud katastroofist. Tsunamiohu pärast panid nad kiiresti asjad kokku ja sõitsid mandrile tagasi.

“Mida rohkem põhja poole jõudsime seda hullem olukord maanteel oli. Sillad-värgid jooksnud-nihkunud. Bensiinijaamad PAKSULT rahvast täis, autode järjekord meeletu, kuumus hull. telefonid köik kinni. /–/ vett siiani pole. Elekter tuli ka pisut aega tagasi.”

Kodulinnas Angolis oli pilt jube: “Köige hullem mulle isiklikult tuli, kui meie koju jöudsime. Lihtsalt värisesin ülekere, kui sisse läksin. Praod seintes meeletud, aknad purunenud, /–/ terve ülemine korrus, kus elame, kaldu ühele poole, absoluutselt köik köik segi, elutoast seina äärest vöis alla vaadata, sest pöranda ja seina vahel praod. terrass alla kukkunud. Ja pragude all ma ei mötle mingeid pisikesi, vaid ikka nii oma 20 cm-sed… /—/ arvatavasti, kui oleksime sel ööl kodus olnud, oleks asi päris päris kehvasti löppenud.”

Eliise kirjutas esmaspäeval, et siiamaani kestavad iga tunni-kahe tagant järeltõuked ja öeldakse, et need võivad jätkuda veel järgmised kuu või kaks. “Aga tähtis, et elus oleme.”

Andres Sepp

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 140 korda, sh täna 1)