Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.
Hea inimene!
Mulle tundub, aga Sa võid ju vastu vaielda, et igaühel meist on mingi ülepaisutatud hirm. Neid tuleb ette seinast seina. Tean mitut inimest, kes väidavad, et nad ei julge elu sees Tallinnas autoga sõita, kuigi pole seda isegi proovinud. Mitmel mu tuttaval naisel on foobiad seoses vananemise ja kehakaaluga. Üks keeldub maitsmast kõiki roogi, mis sisaldavad tema jaoks tundmatuid toiduaineid, öeldes, et talle ei maitse.
Mul endal on selliseid kiikse samuti mitu. Ühega neist seisin silmitsi paar päeva tagasi – võtsin julguse kokku ja käisin hambaarsti juures. Aga hambaarsti olen ma paaniliselt peljanud lapsest saati.
Loomupärasest südikusest oli asi kaugel.
Tükk aega olin seda käiku edasi lükanud, vaadanud vannitoa peeglist, kuidas auk ühes mu tagumises hambas järjest suuremaks kasvab. Rääkinud endale, et oodata tuleb järgmist palgapäeva – hammaste parandamine on, mis siin salata, päris kallis ning praegusel ajal mõtleb kindlasti igaüks veidi pikemalt, kas käia raha välja, kui pole tingimata vaja. Ja mul iseenesest polnud ju “tingimata vaja”, sest midagi ei valutanud… Ühesõnaga, kinnitasin endale, et kannatab veel oodata küll.
Teadsin ka, miks ma endale niimoodi jama ajan. Loomulikult nende kohustuslike hambaarstil-käimiste pärast, mida kooli ajal tuli läbi elada! Ei tehtud siis ju mingeid süste-tuimestusi ja aparaadid tundusid igivanad. Need õnnetud, kelle hammastest auke leiti, pidid vapralt ära kannatama piinava puurimise.
Minagi olin nende laste hulgas vähemalt paar korda: pea kuklas, peopesad higised. Pärast oli hambas hõbedane plomm, millest kehvemad jäid iiriskommi sisse kinni ja tulid august välja (tõsi küll, nõukaaegsed iirised olid ka eriti vintsked tüübid – mu väike õde tõmbas nendega kaks logisevat piimahammast suust). Nii et iga kord, kui õpetaja teatas, et meid hakatakse mõnekaupa saatma hambaarsti juurde, lootsin ma, et alustatakse nimekirja lõpust. Sealt A-täheni oli piisavalt pikk maa tulla ja võib-olla saan nii paar päeva pikendust.
Täiskasvanud inimesi tähestiku järjekorras hambaarstile ei kutsuta. Pidin enda veenmiseks internetist lugema, milliseid tervisehädasid võivad ravimata hambad endaga kaasa tuua. Maalima kujutluspilte liigesepõletikest, mürgistustest… Lõpuks muidugi helistasin kliinikusse ja panin aja kinni.
Praegu, kui Sulle seda kirja kirjutan, on tegu juba tehtud. Auk leitud, puhastatud, plommitud! Kõik käis nii kiiresti ja valutult, et peopesad ei jõudnud higiseks minnagi. Ei saa midagi öelda, tehnika areneb igas vallas – need aparaadid, mida arstid praegu kasutavad, pole ju võrreldavadki nendega, mida kasutati 10–20 aastat tagasi.
Siinkohal võiks entusiastlikult lõpetada, eks? Selgus ju, et tegu oligi mõttetu hirmuga. Asjaga, mille olin mõelnud suuremaks, kui see väärt. Kui tekkis vajadus, sain eneseületusega hakkama küll – tuli lihtsalt enese vastu aus olla ja asi ära teha!
Tore kõik. Kuid lähiajal tahab arst minna mu tarkusehamba kallale. Ning ma tunnen sellele mõeldes, kuidas peopesad vägisi…
Oh seda elu-elukest! Ole terve ja rõõmus!
Loading ...
Lisa kommentaar