Tehku siis juba plats puhtaks (1)

Tehku siis juba plats puhtaks

 

Teadupärast toimub tänasel Eestimaal üksjagu palju reforme. Pidevalt ja alatasa, reform reformi järel. Aina koondatakse, ühendatakse, liidetakse, viiakse suurematesse keskustesse, kusjuures kõike seda osatakse avalikkuse ees sõnaohtralt põhjendada.

Samas püütakse näida kangesti uuendusmeelsed ja suured tegijad, kelle kavatsused peavad väärima üldsuse täit tähelepanu. Aga kas avalikkus seda kõike ka heaks kiidab, selles kahtlen.

Liigne pealetükkivus on kahtlane

Vabariigi valitsus on kultuuriministri eestvedamisel võtnud nõuks moodustada kõiki muuseume kokku liitev ühendmuuseum. Ühendmuuseumi ideed püütakse ellu viia iga hinna eest ja paljude asjassepuutuvate inimeste vastuseisust hoolimata. Kas pealetükkivas laadis kooskõlastuse küsimine on ikka kõige õigem teguviis ühe reformi läbiviimiseks? Küllap ei ole, sest igapäevaelu on ammu näidanud, et juhul kui ilmutatakse liigset pealetükkivust, on tegemist kahtlasevõitu ettevõtmisega. Muuseumide liitmise puhul on pealetükkivus nii ilmne, et torkab silma neilegi, kellesse see probleem otseselt ei puutu.

Teisalt puudutab aga kõik, mis meie riigis toimub, iga Eesti vabariigi kodanikku. Vaid valitsuse koridorides arvatakse, et kedagi nende tegemised enam ei huvita ja inimestel muresid endalgi üle pea. Kogu selle tarmuka askeldamise juures on tähelepanuväärne veel see, mida saavutada tahetakse. Ikka seda, et kõiki tähtsamaid küsimusi muuseumide tööde-tegemiste osas otsustatakse tulevikus Tartus, kust siis käsud asjaosalistele täitmiseks läkitatakse. Kui kogu elu koondatakse suurtesse linnadesse, pole siis imestada, et inimesed maakohtadest ära lähevad.

Samas sugeneb meelde äkiline idee: miks ei võiks kõiki Eesti muuseume terve täiega Tartusse toimetada. Panna lihtsalt piki Emajõe kallast ridamisi püsti. Kui see mõte teoks teha, oleks see ainulaadne kogemus kogu Euroopas. Enamgi veel – kogu maailmas ärataks niisugune eksperiment kõrgendatud tähelepanu ja see vääriks Guinnessi rekordite raamatusse kandmist.

Eesti otsib ju kogu aeg tähelepanu

Tehniliselt on muuseumide teisaldamine täiesti võimalik. Selleks tuletagem meelde, et aastail 1960–1971, mil Egiptusse rajati NSV Liidu abiga Sadd al-Ali hüdrosõlm ja suur veehoidla, teisaldati osade kaupa Abu Simbeli tempel, mis on hoopis vanem ehitis kui Kuressaare loss. Ometi saadi sellega hakkama, ning ega meie siin Maar-jamaal siis kehvemad pole. Küllap me selle lossi teise kohta viimisega ka hakkame saama, sest meie, eestlased, tahame ju kogu aeg olla terves maailmas kõrgendatud tähelepanu all. Küllap selline tegu annaks Eesti vabariigile kuulsust pikaks ajaks!

Aga mida siis Kuressaare lossi hoovi panna, kui loss on ära viidud? Ei midagi erilist, jääb üksnes lage plats, mida võiks nimetada Kuressaare ooperiväljakuks, kus suviti oleks lahe ooperipäevi korraldada. Niikuinii on see koht selleks juba välja valitud ja seal toimuvad need üritused ka tulevikus. Mida avaram plats, seda rohkem on võimalik külastajaid suurürituse tarbeks püsti pandavatesse telkidesse ära mahutada. Ühtlasi saaks teoks ka tublide isamaalaste kunagi ammu püstitatud loosung – plats puhtaks!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)