MÕISTUKÕNES: Aadu Hindi lesk Elve-Maire Hint tõdes, et tema jaoks ei ole abikaasa kirjutatu hulgas üht lemmikteost. Küll aga tõi ta näiteks lasteraamatu “Hunt ja kitsekari”, kus Aadu pidanud hundi all silmas Stalinit ja Beriat.
Foto: Rita Loel
Läinud laupäeval Kuressaare Linnateatris toimunud juba traditsiooniline harrastusteatrite festival “Meretagune asi” oli seekord pühendatud saarlasest suurmehe Aadu Hindi elule ja loomingule, sisaldades ka kirjanduskonverentsi.
Tuleb tunnistada, et suurmeheks võib ja tulebki Aadu Hinti tituleerida ka tänasel päeval, ehkki kirjaniku elu- ja loometee sattus saatuse tahtel okupatsiooniajale ning sestap kontrollis ka tema loomingu üle punatsensori käsi. Ning kuigi Hinti enam kohustuslikus kooliprogrammis ei ole, on heameel tõdeda, et vähemalt Saaremaa koolides on emakeele õpetajad siiani vajalikuks pidanud kodusaare suurmehe, kelle sünnist möödus tänavu 10. jaanuaril 100 aastat, loomingut käsitleda.
Seega oli Saaremaa Rahvateatri korraldatud festival koos kirjanduskonverentsiga tänuväärne ettevõtmine, sest palju me tänapäeval Hinti siis teame-loeme. Nagu märkisid kõik konverentsil sõna saanud, tuleks Hindi raamatuid lehitseda uue pilguga ning mõtiskleda sümbolite ja kujundite üle, mida tema teosed kahtlemata sisaldavad.
Nii näiteks pidas Aadu Hint lasteraamatus “Hunt ja kitsekari” kirjaniku lese Elve-Maire Hindi sõnul hundi all silmas Stalinit ja Beriat, kirjandusloolane, Loomingu peatoimetaja asetäitja Toomas Haug rääkis aga “Angerja teekonnast”, kus allegooriana kumab läbi soov leida vabadus (vaba vett). Ka on Hindi teostes palju kirjutatud pidalitõvest, näit “Tuulises rannas” – ka seda võib mõista punavõimu ehk kommunismina.
Toomas Haug tõdes oma ettekandes “Uuesti tuulisel rannal. Aadu Hint 100”, et Hint oli tõepoolest kirjamees, kes suutis kirjutada ka totalitaarse režiimi (seda eriti kuni Stalini surmani) ajal. Kirjandusloolane lahkaski Hindi metafoore ning tema sõnul pole võimatu, et kirjanik mängis oma teostes ka inimeste nimede ja olustikega, pannes need tähistama olulisi asju ja põhimõtteid.
Kirjandusõpetaja Ester Kuusik (ettekanne “Seitsmepenikoorma saabastega Kuldse väravani”), kes ka koolitundides käsitleb Hinti kui Saaremaale olulist kirjanikku, analüüsis kirjaniku isiku ja loojanatuuri vastuolulisi jooni. “Ühelt poolt 1940. aastal punaste poolele mineja, teisalt näiteks Tuglase pere omakasupüüdmatu abistamine rasketel aegadel,” märkis Kuusik.
Elve-Maire Hint rääkis aga Aadust kui inimesest, abikaasast, isast, kirjanikust. Isiklikud mälestused olid köitvad – alates sellest, kuidas noorukest Elvet pärast keskkooli ülikooli ei võetud ning koolidirektor soovitas tal aastaks Hindi juurde lapsehoidjaks minna. Oli ju Hint just lahku läinud oma teisest abikaasast Minni Nurmest (esimene abikaasa oli kirjanikul Debora Vaarandi) ning käis vaidlus laste kasvatamise üle.
“Aadu oli kaks last – 5-aastase tütre ja 8-aastase poja – ema juurest enda juurde toonud ning nii sattusingi mina lapsi hoidma. Tulin aastaks, aga jäin kogu eluks,” rääkis Elve, kes abiellus Aadu Hindiga 1961. aastal. Elve sõnul oli mustlane Minni Nurmele ennustanud, et too kohtab oma eluarmastust ning nii võtnudki poetess lapsed ja seitse asja ning kolinudki Aadu juurest ära. Kirjanik, kes oli oma lastesse väga kiindunud, elas seda kõike väga üle. Täpselt samuti, nagu talle sai lese hinnangul saatuslikuks vend Johannese kohtuprotsess.
Orissaare näiteringi esituses toodi laupäeval esmakordselt lavale uusversioon Aadu Hindi näidendist, mis kandis pealkirja “Mis juhtus Kihnu Jõnniga, kui Manni peal oli kotermann” (lavastaja Ellen Teemus). Lustakas naljamäng laulu- ja pillimänguga, kus Kihnu Jõnni rollis Muhust pärit harrastusnäitleja Ardo Vahter ja Manni kehastas orissaar-lanna Ene Üts.
(Etendusest pikemalt järgmise nädala kultuuriküljel. Naistepäeval, 8. märtsil saab lavastust näha kl 19 Orissaare kultuurimajas.)
Järgmine “Meretagune asi” tuleb juba tuleval aastal. Korraldajate lubaduse kohaselt hakatakse siis mängima Mälku.
Loading ...
Kuule, sass, nimeta ÜKS asi, mida sina elus teinud oled?? Mis puhul peaks sind saja aasta pärast meenutama? Haiglased kommentaarid pole selleks küll piisav põhjus, ma kardan.
Suur asi on juba üksi see, et hävitusbataljoni mehele varba peale astuda. Kui kõik ausad inimesed seda teeksid siis igasugused Urrid ei julgeks enam sõna võtta.
Ah et meil ilmus nüüd siis välja suurmees ja uus vabadusvõitleja Aadu Hint! Rita Loel võiks oma kodutütardega ja naiiskodukaitsjatega hakata Ülemnõukogu materjale ja sõnavõtte ka läbi vaatama, küll leiab veel neid vanu kommuniste, keda rehabilliteerida saaks ja kes sügavaimal stagnaajal istungil kätt tõstsid ja “sinimustvalgest unistasid”.
Antud kommentaar on kaks korda “ära kadunud”. Oleme vist tagasi Aadu enda ajas?
Küsimus “tartlasele”; mitut Hindi raamatut sa lugenud oled? Mõne inimese õnnetus on see, et teada omalajal isegi komparteisse ei võetud…
Igasugu punased on raamatuid kirjutanud alates Eessaare Aadus lõpetades Brezneviga. Mis selle hävitusbataljoni vennikese raamatud paremad on – ühed punavõimu neegrid kõik
Adolf Hint ei olnud mitte ainult punane, vaid ka Saaremaa küüditaja 1941.a. Üks hävituspataljonlane meenutab oma mälestustes mustade lokkidega hävituspataljonlast HInti, kes oli purjuspäi oma parteipileti kaotanud, kuid lahinguters oli vapper.
Soovitan lugeda täinduseks üht äsjast “Loomingut”. Tegemist oli väga keerulise isiksusega.
Mart, võta tabletid ja mina magama, on tervisele kasulik.,…
Teid ikka võeti……… ,
Kes seda minevikku täpselt teab? Selge on aga see, et EESTLASTE hädades tuleb suures osas nende naabreid – okupante kiruda (kiita?). Me, EESTLASED mõistame, et vene okupandid on parimad – teevad puhtama vuugi, aga miks mitte kiita sakslasi. Eks nende käsi on MRP all. Ja mis tuleb välja, ka britid olid nõus sõja endast eemalejuhtimiseks peenraha laiali jaotama (ma mõtlen viimase all ka EW-d). Ja minu isa külavolinikuks olek, Lauri Leesi isa ja hiljem kogu perekonna küüditamine, minu isa meeletu vastuseis minu komsomoli sundimisele koolidirektor Vapperi poolt.
Aga tegude eest tuleb vastutada. Vana jumal näeb neid ja varem või hiljem tuleb karistus
Anna Mats
Põllumeeste Kogu
Kõigepealt: ei ole vaja siin teisi inimesi solvata ja soovitada tabletti võtta. Too välja siis need oma argumendid ja FAKTID, miks peaks veendunud kommunisti käsitlema vabadusvõitlejana. Olen teostega kursis ja neid müstilisi sümboleid ja allegooriaid, mida siin üritatakse külge pookida seal ei leidu. Aadu Hinti oled sina, Urr, lugenud, aga hävituspataljonidest nähtavasti mitte. Vastasel juhul saaksid aru, et me räägime inimesest kui tervikust ja tema eluga seotud FAKTIDEST, mida on võimalik hinnata vaid euroopaliku väärtussüsteemi valguses. Antud juhul hinnatakse olukorda aga nõukogude kaksikmoraalist lähtuvalt.
See, et kirjanik on inimesena võib-olla olnud siga, ei tähenda veel automaatselt seda, et kõik, mis ta kirjutas, peaks tingimata olema väheväärtuslik ja/või, et sellest ei tohiks kõnelda. Tohib küll, ainult selge vahe tuleb sisse teha, kas räägitakse teostest või autorist. Teoste tegelaskujud ei kajasta autmoaatselt autori kui kodaniku seisukohti. Ja vastupidi. Päris-elu ja fiktsiooni vahel on piir, aga see pole paraku elektrikarjusega märgitud.
Kadrike, kõik nõukaaegsed “loomeinimesed” polnud ise oma tööde autorid. Mingi kahtlus ses osas on mul ka Aadu Hindi suhtes, kuna tema esimesed ja viimased teosed on keeleliselt ja stiililt tuhmid ning kidakeelsed. Vahepealsetel aastatel leidus ilmselt keegi, kes Aadu tekste “toimetas” ning need vähemalt ilukirjandusliku keele poolest loetavaks tegi. Kuid selline varjust järeleaitamine oli nõukaajal päris tavaline.
Hinti tuleks tõesti uue pilguga lugeda, sest rahva “lemmikuks” saamise tagas eelkõige teened “kodumaa” ees, eriti sangarlik teenistus hävitusbataljonis. Kurb on, et sellele PUNA AADULE ikka nii pakju ruumi jätkub, samas kui August Mälku just kui poleks olnutki olemas. Põhjus vast selles, et kommarid omal ajal otsustasid, kes on “õige” kirjanik. Ja kuna koolipingis mämmutati selle puna Aadu loomingut lõpmatuseni ja August Mälk tiituleeriti nende samade õpetajate poolt vaata, et rahvavaenlaseks, siis täna see sama seltskond suure heldimusega meenutabki, kuidas nemad ikka Aaduga …. jne.
Jah, see, et tekste toimetatakse, on tegelikult äärmiselt vajalik ja normaalne tegevus ja seda vajaksid absoluutselt _kõik_ avalikkuse ette ilmuda kavatsevad tekstid. Vabanemise tuhinas vabanes eesti kirajsõna suures osas ka toimetajatest selle sõna õiges tähenduses (see, kes aitab autoril teksti kohendada, et mõtet selgemini edasi anda; mitte tsensor ega tuim mahatõmbaja). Selle all kannatab eestikeelne kirjakultuur siiani.
Minu 9-klassis käiv laps pidid kodus läbi lugema Mälgu “Õitsev meri”. Pärast 2-tunni möödumist tuli teisest toast, küsisin, et kuidas raamat on ka. Magasin! oli vastus. Uudishimust hakkasin minagi lugema ja pärast esimest kahte lehte JÄIN MAGAMA!!! :D:D:D Ja pean tunnistama, et igavamat ja masendavamat raamatut ei ole varem lugenud küll… mis sest, et kirjanik polnud kommu…