Minu öökapiraamat

Minu öökapiraamat

Foto: Marko Ilumets

Mulle meeldiks lugeda enam, kui mul selleks aega on. Seepärast on mu öökapil raamatuid ootel mitu, et alati, kui võimalust, saaksin endale lugemisnaudingut lubada. Õnneks on öökapp pikk ja valik mitmekülgne. On, mida oodata…

Veel kümmekond aastat tagasi oli kapipealne kriminaalromaanide päralt. Kriminaalpolitseinikuna töötades lahendasin raamatukuritegusid kaasa ja sain nii mõnegi praktilise nipi, mida politseitöös kasutada. Kui argipäev kiskus teinekord rutiinseks, siis krimkade action tõi ellu minu jaoks olulise põnevuse. Lemmikud olid ja on Aleksandra Marinina kriminullid. Hindan just vene kriminullimeistreid, ja seda nende lugude elulisuse ja asjalikkuse pärast. Ameerika krimkad lahterdaks suuresti rubriiki “tilu-lilu”.

Lugemiselamused eluloo- ja ajalooraamatutest

Inimene muutub ja lugemismaitse koos temaga. Viimastel aegadel olen suurimad lugemiselamused saanud eluloo- ja ajalooraamatutest (siinkohal sügav kummardus kadunud tädi Ainole, kes pärandas meile kogu oma esimese vabariigi aegse raamatukogu!).

Kennedyst ja Kissingerist lugedes said nii mõnedki protsessid maailma loos selgemaks. Äsja lõpetasin Seppo Zetterbergi “Eesti ajaloo” lugemise. Jah, Zetterbergi teos on saanud kriitikat, kuid minu jaoks oli teos tõeliselt hariv, köitev ja julgen soovitada seda eelkõige minu põlvkonnale, kellele koolis hoopis teistsugust ajalugu õpetati.

Tavaliselt ei loe ma raamatuid mitu korda. Kuid ikka ja jälle kolib raamaturiiulilt öökapile sirvimiseks Ernest Hemingway “Kellele lüüakse hingekella”. Peamiselt selleks, et taas tõdeda, et inimesed, kes elavad rahuajal, on väga õnnelikud.

Kalle Laanet

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)