Kommentaar: Kõike, mida kuuled, ei pea välja laulma

Kuna olen uudishimulik inimene, loen ikka läbi oma kirjatüki kohta laekunud kommentaarid. Huvitav on teada, millist vastukaja arvamusloole tuleb.

Loole “Kodune õuemärk otsaees” (Oma Saar, 27. veebruar) kirjutatud kommentaar, mille autor end Mooseseks nimetab, ärgitas mind aga uuesti kirjutama. 

Ma ei usu, et oleks inimest, kes poleks iial kuulnud ühtegi rõvedat sõna, kuid küsimus on selles, kui palju neid tavaelus kasutatakse. Kes ostis omal ajal ära “Ropp popi” kassetid, sai roppude laulude osas tõelise elukooli. Minu töökaaslase mehele oli üks neist sünnipäevaks kingitud. Naine ütles, et midagi nii koledat pole ta iial kuulnud.

Olin umbes 4–5-aastane ja vanaemaga kodus. Meie maja asub keset küla, vanaema oli külas ainus vana inimene, kes päev läbi kodus, ja kuna teiste perede lapsevanemad käisid tööl, siis vajadusel toodi lapsed meile. Sel ajal oli igas peres lehm ja siga ning keegi ei tulnud selle peale, et laste hoidmise ja toitmise eest peaks mingit tasu saama. Koos oli muidugi lõbus. Meie naabertalu oli mõni aasta tagasi maha põlenud, poiste ema töötas koos minu emaga, kuid nad elasid kaugemal ja nii tulid poisid pärast kooli meile ema ootama, et koos koju minna.

Nad olid minust vanemad ja vahel tulid meile koos nendega ka poiste sõbrad. Meil oli kiik, mis oli laste, isegi teismeliste noorte hulgas popp, ja seal käidi sageli kiikumas. Ükskord juhtus sellesse kampa ka poiss, kes teadis igasugu laulusid. Sõnad, mis nendes lauludes olid, ajasid suuremad kihistama, aga meie, väikesed, ei teadnud asjast midagi. Õppimine läks aga usinasti.

Kui siis teised koju läksid ja me vanaemaga jälle kahekesi jäime, kandsin oma repertuaari ette. Te oleks pidanud ta nägu nägema. Ta käskis selle ka emale ette kanda. Olin tähtsust täis ja ootasin mammat, et veel kord esineda. Seda ma ka tegin. Olin kohkunud, sest kiitusest polnud juttugi.

Ema arvas, et kui isa seda kuuleb, saab keretäie ka lapsi igapäevaselt kantseldav vanaema. Isa rangus oli kaugele teada ja see tegi tõsist hirmu.
Nutuga jooksin mammat paluma, et vanaema, kes mind alati kaitses, ikkagi peksuta jäetaks ja et ta papale üldse neist lauludest ei räägiks, ning lubasin, et ma iialgi enam neid laulusid ei laula. Mamma lubas siis, et papa sellest teada ei saa. Õhtul hoidsin end papast igaks juhuks eemale, sest mine sa tea. Minuga sellest rohkem ei räägitud, kuid papa näo järgi sain aru, et küllap ta ikka teada sai.

Nüüd seda kassetti kuulates tulid mitmed salmid mulle tuttavad ette ja ma rääkisin ka teistele oma haridustee ära. Ma arvan, et pole olemas inimest, kes neid sõnu ja laule ei teaks, aga enamik ei hakka neid igapäevaelus pruukima.

Ingrid Holm

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 14 korda, sh täna 1)