Maakonna esilüpsja peab edu saladuseks armastust loomade vastu (4)

Maakonna esilüpsja peab edu saladuseks armastust loomade vastu

Metsküla külavanem Mati Maripuu on üks väheseid mehi piirkonnas, kes on suutnud lehmapidamise säilitada.
Foto: Metsküla külaselts

Saaremaal piimakarjade arvestuses 2009. aastal lehma kohta suurima väljalüpsi saavutanud Mati Maripuu sõnul on tema kõrgete tootmisnäitajate taga hea sööt ja armastus loomade vastu.

“Armasta loomi, siis loom armastab ka sind,” kõlab Metsküla mehe Mati Maripuu elutõde. Maripuu seitsmepealine lüpsikari andis mullu lehma kohta keskmiselt 8957 kilogrammi piima ja selle tulemusega tegi ta silmad ette isegi Saaremaa söödamajanduse teadjamehe Tõnu Posti juhitud Kõljala ühistule, kes juhib suurtootjate pingerida. Tõele au andes on ju Kõljala ühistu kari Maripuu omast 70 korda suurem, mistõttu pole nende kahe võrdlemine siiski päris kohane.

Oma Saaremaa oludes kõrgetest tootmisnäitajatest on Mati Maripuu aga läbi ja lõhki teadlik ja tunneb nende üle varjamatut uhkust. “Eelmisel aastal oli väikeste karjade arvestuses paar tükki minust ees, nüüd olen maakonnas esimene ja vabariigis 24-s,” sõnas elupõline karjakasvataja.

Ehkki Maripuu sõnul armastab ta oma loomi väga, ei ela need mõistagi ainuüksi õhust ega armastusest. Iga päev söödab peremees lehmadele kartulit, rapsi- või päevalillekooki ja jahu. Suve läbi on loomad karjamaal ja nagu Mati Maripuu ekstra rõhutab, mitte suvalisel metsakarjamaal, vaid põllumaale jääval karjamaal, kus kasvab väga rammus rohi.
Kui kõrvaltvaatajale võib tunduda, et Mati Maripuu elu on viimse kui minutini loomade järgi sätitud, siis seda loomapidaja ise eitab. “Sellist tükki ma pole teinud, et pean loomade ori olema, aga söödetud ja lüpstud peavad loomad olema küll,” lausus piimatootja.

Oma sõnul võtab ta kogu loomapidamist liigse närvikuluta ja on isegi lüpsiaegade suhtes sageli üsna paindlik. “Mina oma loomi minutipealt ei lüpsa, kui on vaja teatrisse või peole minna, lüpsan tunni või paar tavalisest varem,” tunnistas Maripuu, kes just hiljuti käis Orissaares teatrietendusel ja nädal tagasi Kuressaare golfiväljaku restoranis tantsuõhtul.

65-aastane mees peab paratamatult mõtlema ka sellele, et ühel päeval tuleb loomapidamisele punkt panna. “Mul proua ütleb, et kaota loomad ära, aga mis ma siis tegema hakkan? Loomad on minu kõrval olnud lapsest saadik,” rääkis Mati Maripuu, kes karjatalitajast ema abilisena hakkas juba kuueaastaselt järellüpsi tegema. “Olen öelnud, et kui te mind laudast pikali maas leiate, siis lohistage ära või tehke mis tahate, aga praegu ma küll veel ära ei lõpeta.”

Viimati öeldut võib Mati Maripuu sõnul võtta ka nii, et surm lehmalaudas talle kui põlisele loomakasvatajale täitsa meeldiks, sest just laudas rahmeldades on mehe elu suuresti möödunud.
Mati Maripuu ei salga, et eriline suhe loomadega tekitab temas tunde, et ta on eriline inimene. “Kui loomad on suvel kaugel karjamaal, siis mõni teine võib ju minna neid kutsuma, aga nii kui mina kutsun, tulevad nad ära ükskõik kui kaugelt karjamaa sopist. Otsekohe,” rääkis Maripuu. “Minul ei ole tarvis nendele vitsa anda ega midagi.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)