Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.
Hea inimene!
Tänane kiri on ajendatud Tšaikovski klaverikontserdist. Kinkisin oma parimale sõbrale, kellele väga meeldib Estonias käia, kaks piletit, et minna üheskoos. Teadsin, et ta rõõmustab, sest klassikaline muusika rahustab teda ning viimane aasta oli ta jaoks päris kurnav. Pealegi on tal rahvusooperi suure kollase majaga omad nostalgilised mälestused, mis otsapidi kinni keskkooliajas.
Oodatud õhtu saabus, istusime kõrvu. Vaatasime inimesi, kes end pidulikult riietanud. Vanaprouad oma pisikeste teatrikottidega, teineteise käevangus. Pitspluusis preili ja tema ontlik ülikonnas kavaler. Elektrilampidega lühtrid. Poolihääli poetatud laused, pilk laval, kus orkester on kogunenud ja häälestab pille.
See kõik oli päris, aga nagu ei olnud ka. Kõrvalolevas ostukeskuses hängisid ja šoppasid ju samal ajal inimesed. Ajasid oma igapäevaseid asju oma igapäevases riietuses. Rääkisid käigu pealt mobiiltelefoniga. Köhisid, aevastasid.
Purjetasin selle mõttega minema, kui sõbra vaikne hääl mu kontserdisaali tagasi tõi: “Mulle meeldib siin. Siin on kõik…”
“Ma tean.”
“… natuke teistmoodi. Inimesed on teistmoodi. Natuke vanaaegsed.”
“Mulle meeldib samal põhjusel käia…”
“Ma tean.”
“… teatris. Sulle seal küll…”
“Mulle teatris ei meeldi.”
“Ma tean.”
Naeratasin sõbrale ja tema minule. Kumbagi ei üllatanud, et oskasime teineteise mõtteid aimata enne, kui need väljaöeldud lauseks said. Aastate jooksul oleme jaganud argist infot, rääkinud jahtuva teetassi taga tundide kaupa, vaielnud kirglikult, tülitsenud ja leppinud. Ma tunnen, et tunnen teda. See tundmus tugineb detailidele, mida ta kohta oskan üles lugeda.
Lähimate sõprade kohta tean, et üks neist joob kodus kohvi sinisest koeraga kruusist, teine pääses sõjaväest lampjalgade pärast, kolmas kardab ämblikke, neljas põeb oma kaalu tõttu… Tean nende perekondade lugusid, toitumiseelistusi, lemmikvärve-filme-lugusid. Ja mu sõbrad teavad minu kohta samamoodi.
Neid inimesi ei ole mul palju. Ei saagi olla, sest teineteise tundma õppimine nõuab kõige väärtuslikumat – aega. Mistõttu on eriti kurb, kui peab tõdema, et mingil põhjusel on jäädud üksteisele kaugeks. Aeg kulub muule – uuele suhtele, lastele, tööle… Kolitakse eemale, nähakse järjest harvemini… Seda juhtub ju pidevalt, elu on selline!
Igatahes talletasin selle hetke kontsertsaalis oma mällu. Kas või selleks, et kunagi mõelda: näed, ma tundsin seda inimest ja tema teadis, et ma teadsin, et… Mul oli väga tore õhtu.
Tahan uskuda, et need sõbrad, kes on tõelised, vajavad teineteist rohkem kui teatud eluetapil. Nad ei tule meelde vaid sünnipäeva või jõulude ajal. Ei tunne, et sõnad jäävad kurku kinni, ega põrnitse silmside vältimiseks kohvitassi, kui üle hulga aja kokku saadakse. Ja veelgi rohkem tahan uskuda, et minu elus on juba inimesi, kes jäävadki sinna lõpuni, kõigi oma tujukuste, veidruste ja muuga, mille pärast ma neid armastan.
Sina, kui Sa oled vanem ja elukogenum, küllap tead, kas ja mismoodi on sellise soovi täideminek võimalik. Inimene õpib inimest tundma surmani, kas pole?
Soovin Sulle head ja jääme kirjutamiseni!
Liis
Loading ...
Lisa kommentaar