Võhik spordist, ekstreem-spordist ja tippudest (2)

See on naljakas, et avastasin end ühel päeval spordile mõtlemast. Ma pole mingi sportlane ega suurem spordihuvilinegi, tean vaevalt tuntumate Eesti tegijate nimesid.

Häbi tunnistada, kolmekümnest olümpiamängudele läinud sportlasest teadsin vaid pooli. Ja usun, et olen selles vallas täiesti keskmine eestlane.

Spordi mõistes sportlane

Aga hiljuti käisin Euroopa ühel suuremal ekstreemspordifestivalil Simpel Session’il, mis toimus Tallinnas juba kümnendat korda. Session’ile tulevad kokku BMX- ja rulaprofid üle kogu maailma, igal aastal väisavad Eestit oma ala tipud isegi USA-st.

Need mehed ja noormehed, kes seal trikke näitavad, on tavamõistes sportlastest väga erinevad. BMX- ja rulatrikkide tegemisel ei ole kaitsevarustus kohustuslik, vaid soovitatav. Sportlane ei pea olema näiteks rõngaste- või tätoveeringutevaba, keegi ei tee dopingukontrolli ega nõua “puhtaid” eluviise. Neid järgivad sõitjad ise, kes tahavad teistest kõrgemale ja kaugemale pääseda, sest võistluste auhinnarahad võrduvad ka ekstreemspordis mitme keskmise kuupalgaga.

Elustiili mõttes inimene

Sõitjad on vabameelsed, peoaltid ja n-ö laadnad vennad. Naeravad, teevad palju nalja, on omavahel ennem sõbrad kui konkurendid. Nad laenavad üksteisele isegi rulasid ja rattaid, rääkimata tööriistadest. Võistluspäeva lõppedes naudivad Simpel Session’i võistlejad Tallinna ööelu, kuid kõige selle kõrvalt teevad professionaalselt hullumeelseid, keerukaid ja koordinatsiooni nõudvaid trikke.

Ning paljud osalejatest on ausalt tunnistanud, et kui neil poleks tekkinud võimalust oma päevi rambi juures veeta ja trikke harjutada, oleks neist saanud tavalised kurikaelad.
Selline vahetu spordi- ja elustiilikombinatsiooni loomine pisikese rulapargi näol ei võta üheltki omavalitsuselt tükki küljest ja aitab ka sellistele noortele tegevust leida, kes klassikalises spordis väljakutseid ei näe.

Lustita tippsport?

Viimasel ajal, kindlasti pisut ka olümpiamängude tõttu, on palju kuulda olnud sellest, et tippsport ei ole alati tervislik ja on liigselt normeeritud. Sportlased peavad jälgima oma toitumist ja isegi seda, kus on oht kahjulikke baktereid sisse hingata. Kõik käib reeglite järgi ja vaatajana jääb tunne, et tippspordist on lust kadunud.

On küll arusaadav, et tippudelt oodatakse palju rohkem kui kelleltki teiselt, kaalul on ju meeletu meediakajastus, hii-gelauhinnad ja rahvuslik au.
Eks siin on teinegi erinevus. Meie kodumaal toimub ekstreemspordifestival, kus on kohal oma ala parimad tegijad, kes innustavad üle maailma tuhandeid noori, aga võistlustelt ei tee ülekannet ükski telekanal ning linnaisad ei vaevu avasõnu ütlema. Ometi oli Saku suurhall mõlemal võistluspäeval täiesti välja müüdud.

Spordivõhikule rõõmuks

Nii ekstreemsportlased kui ka tippsportlased on tegelikult ju lihtsalt äärmused. Ühed venitavad kummi adrenaliini arvelt ja ka neist kuulub suur osa maailma tippude hulka. Teised teevad traditsioonilisi alasid ja venitavad kummi ennekõike oma võimete ja võimekuse arvelt.

Minule meeldib vaadata ekstreemsporti ja hindan ka olümpiaalasid, ainult et ise võtaksin parema meelega lihtsalt sõbrad kaasa ja läheksin lumme sumpama, ratsutama või spaasse ujuma. Lihtsalt, et endal oleks hea olla ja saaks pisut liigutada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 35 korda, sh täna 1)