Minu öökapiraamat

Minu öökapipealsega on tavaliselt selline lugu, et seal ei ole mitte üks raamat, vaid mitu raamatut. Nendest vanemad on seal olnud juba julgelt üle 10 aasta ning ikka ja jälle võtan ma neid kätte ja loen kümmekond lehekülge. Sõltuvus õhtusest lugemisest on lapsepõlvest saadik muudkui süvenenud ja magama ma naljalt ilma lugemata ei jää.

Kõigepealt on mu öökapipealse raudvaras surematu Šveijk. Jaroslav Hašeki vahva sõduri lood on loetavad igal ajahetkel ning võib julgelt öelda, et Šveijk on omamoodi filosoof. Tema elutõed ei muutu ajas ega ruumis.
Teisena on endale koha kindlustanud Anthony Jay ja Jonathan Lynni ka teles kuulsaks mängitud “Jah, härra peaminister”. Selle raamatuga on sama lugu, mis eelmisega. Poliitikud on ühesugused olnud ja jäävad ajast aega. Segane hämamine, skeemid ja oma põhimõtete vajadusel ümbermängimine vaatavad ka tänapäeval vastu elust enesest.

Kui kaks eelmist olid öökapi stammkunded, siis viimasel ajal on sinna sattunud ka paar “telliskivi”-ajalooraamatut. Nädalapäevad tagasi sai läbi pea 800-leheküljeline Simon Sebag Montefiore “Stalin. Punase tsaari õukond”. Olgugi et Jossifist on loetud ja kuuldud palju, oli Montefiore teos huvitav. Just seepärast, et see oli emotsioonivaba.

Autor ütleb eessõnas ka ise, et ajalugu tuleb kirjeldada, jutustada. Mitte anda igal ajahetkel hinnangut ja tõlgendada endale meelepäraselt. Just seda tuleb tänapäeval palju ette lähiajaloost kõnelevates raamatutes – Mart kiidab ennast ja unustab Edgari ning Edgar kiidab ennast ja unustab Mardi. Montefiore stiilis kirjutatud raamatust teeb igaüks oma järeldused.

Hiljuti sai alustatud teise “suurmehe” elust rääkiva teosega. Jung Changu ja John Halliday “Esimees Mao. Rääkimata lugu” on samasugune “tellis” kui Stalinist rääkinud raamat. Samas stiililt risti vastupidine. Juba esimestel lehekülgedel antakse mõista, et see mees, kes 26 aastat ei käinud vannis või duši all, oli täielik hull. Pärast esimest 100 lehekülge tundub raamat, vaatamata pidevale hinnangute andmisele, huvitav ning tekib hasart, et kui hästi need hiinlaste nimed meelde jäävad. Kas kaks lehekülge hiljem ikka mäletad, kes oli Li Chen või Chen Duxiu.

Kahe tõsise lugemise vahele jäi tegelikult üks lugemine veel. See raamat öökapile ei jõudnudki, kuna lugesin selle läbi ühe valuga. “Uba. Toomas Uba” tõi meelde tagasi lapsepõlve, kui nina vastu mustvalge teleka ekraani, sai vaadatud Allar-poisi pronksist olümpiasõitu või Tiit Soku kuldset olümpiafinaali Jugoslaavia vastu. Tugev annus nostalgiat ei jookse kunagi mööda külgi maha.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)