Annab partei ameti, annab ka mõistuse (28)

Annab partei ameti, annab ka mõistuse

 

Muuseumireform on kirgi kütnud juba pikemat aega. Nüüd on minister saatnud ühendmuuseumi moodustamise määruse kooskõlastusringile ning küsinud arvamust ka omavalitsustelt. Sealhulgas ka Kuressaarelt.

Teada on, et ühendatavate maakonnamuuseumide juhid on reformi säärasele kujule ja käigule (mitte reformile kui sellisele – aut) vastu. Üks suuremaid vastuseisjaid on ka Saaremaa muuseumi direktor, kes on väsimatult selgitanud, miks ei ole selline reformi tegemine otstarbekas. Temast võib aru saada, sest Eesti edukaim maakonnamuuseum, väga tugev kohaliku identiteedi kandja ja suure tööga korralikult ülesehitatud süsteem pakitakse lihtsalt kokku ning raha ja suuniseid tahetakse hakata jagama Tartust.

Vastuseisus pole midagi imelikku, sest kui lugeda sellesama põhimääruse seletuskirja, siis tundub, et kokku on istunud üks kamp inimesi, kes teevad midagi lihtsalt selleks, et oleks tehtud ning muuseumid oleksid neil võimalikult kindlalt pihus. Selge on see, et selle idee koostajad on kiirustanud ning kaasatud ei ole oma ala spetsialiste, rääkimata siis ühendatavate muuseumide juhtidest. Nii näiteks esineb selles seletuskirjas lihtsaid terminoloogilisi vigu ja pealiskaudsust.

Sellele viitavad ka peaministrile, valitsusele ja omavalitsustele kirja saatnud ning reformi käiku peatada palunud maakonnamuuseumide juhid. Nemad pakuvad välja, et ühe tsentraalse peakontori asemel võiks luua hoopis kompetentsikeskuse, mis ühtlustaks muuseumide tegemisi ja edendaks üleüldist arengut. Üleüldse võiks enne mingi süsteemi loomist sügavalt järele mõelda, et kuidas oleks kõige mõistlikum mingeid muudatusi teha.

Ministeeriumi välja käidud eesmärgid – koordineeritud juhtimine, ressursside tõhusam kasutamine, tervikliku arengu tagamine – annavad aga pigem aimu sellest, et loomisel on süsteem, kus peakontor kontrollib, käseb, poob ja laseb. Kantseliidi lõhn käib neid eesmärke lugedes lausa üle pea. Sellised sõnaühendid viitavad sellele, et omatulu võetakse ära ja jagatakse kõigi vahel, uurimisalased suunised antakse edaspidi peakontorist ning ka kirjapaberi ostmiseks peab edaspidi luba küsima peakontorist.

Võib-olla ma eksin ja näen tonti seal, kus seda ei ole, kuid mitmed Eestis läbiviidud ametkondade reformid ongi suuremal või vähemal määral just sellise tulemusega päädinud.

Poliitiline käsutäitmine

Saaremaal on muuseumi rolli identiteedi kajastamisel, kogumisel ja salvestamisel raske üle hinnata. Maakonnamuuseumina tegutsedes annab see silmad ette nii mõnelegi keskmuuseumile. Kui hakata järele mõtlema, siis on tegelikult enamiku saarlaste ja turistide jaoks Saaremaaga seotud objektide (linnus, talumuuseum jms) taga muuseum.

Nagu mainitud, on kultuuriministeerium palunud ühendmuuseumi loomise kohta arvamust ka omavalitsustelt, sealhulgas Kuressaare linnalt. Tasub märkida, et linnavolikogu eelmine koosseis on omaalgatuslikult seda ideed ühe korra juba tauninud, kuid nagu näha, pole sellest kasu olnud midagi. Samamoodi pole arvatavasti suurt kasu ka nüüdsest arvamusest, sest asi tundub olevat otsustatud.
Siiani on suurel määral olnud nii, et kohalikku poliitikat tehakse ikkagi siinse kogukonna huve silmas pidades. Suur poliitika ja parteikontorite suunised siia eriti jõudnud ei ole.

Muuseumireformi puhul on tunda, et on antud käsk kätte avaldada toetust. Kuidas muidu selgitada linnapea isiklikku arvamust, mis tekitas kergelt öeldes hämmingut. Ei tea, kas tal on juba sihikul võimalikult hea koht 2011. aasta riigikogu valimiste nimekirjas või mis, aga tema arvamus ei klapi kohaliku kogukonna huvide või identiteedi hoidmise ideega kohe mitte.

Miks peaks ühendama?

Vaatame siis, miks oleks ühendamine Kuressaare linnapea arvates hea mõte.
“Iseenesest kõlab päris hästi ühendmuuseumi nimi Eesti Maamuuseumid. Selles nimes on isegi väge. Ühendamise otsuse eelnõu jätab ju alles ka iga muuseumi oma nime. Nii et Saaremaa Muuseum ei kao siltidelt ega inimeste meelest,” kirjutas linnapea eelmisel nädalal, vastates Oma Saare küsimustele muuseumide ühendamise kohta.

Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi antud kontekstis mõelnud, et kui uuel asutusel on nii vägev nimi, lahendab see kõik probleemid. Arvan, et uue loodava muuseumi nimi võiks olla ükskõik missugune, kuid süsteemi see paremini tööle ei pane.
“Eelnõu kritiseerijad on olnud mures maakondliku muuseumi identiteedi kadumise pärast. Öelge mulle, kuhu kaob muuseumi identiteet, kui ekspositsioonis on Saare maakonna inimeste elu, vaimne ja materiaalne pärand. Ei kao kuhugi! Isegi loss kui selle identiteedi väline vorm jääb alles,” ei näe linnapea muretsemiseks põhjust.

Selle väite peale ei teagi kohe, kas nutta või naerda. Ma südamest loodan, et tegu on peene iroonilise huumoriga. Vastupidisel juhul tekib mul küsimus, et kas linnapea peab muuseumiks vaid väljapandud hülgekütikelku ja linnuse füüsilist keha? Minu arvates ei ole muuseum vaid kogum asju, vaid palju-palju rohkem.

Palju on olnud jutuks, et kui tuleb ühendmuuseum, siis võetakse üksikute muuseumide teenitud omatulu ja pannakse ühte katlasse. Siinkohal tasub meenutada, et Saaremaa muuseum on suurima omatuluga. Olgugi, et ühendmuuseumi põhimäärus sätestab, et omatulu ei võeta ära, jäetakse järgmises paragrahvis uks paokile ja öeldakse, et juhtorgan võib otsustada ka teisiti. Väga läbinähtav mäng. Seda enam, et eesmärgiks on ju ressursside parem jaotamine. Saab ka ehk nii, et omatulu jäetakse alles, kuid suurimatele teenijatele antakse riigikassast natuke vähem. Skeeme kui palju.

Linnapea arvab, et nii ei lähe. “Usun, et seda ei tehta. Pigem on ka Saaremaale kasulik ühine turundus- ja reklaamitegevus. Me oleme ära näinud, et väiksemahulised turunduskampaaniad selgelt määratlemata sihtgruppidele on väheefektiivsed,” kirjutab ta.
Juhin sarnaselt mitmetele kommentaatoritele tähelepanu sõnale “usun”. Tundub, et linnapea, kelle juhitav omavalitsus peab arvamust avaldama, ise ka täpselt ei tea. Aga usub. Ning parteikontori teesidesse tulebki ju alati uskuda. “Lõuad pidada ja edasi teenida,” nagu ütles juba vahva sõdur Šveijk.

Tsentraliseerimine on normaalne

Üks asi kogu selle ühendamise juures on see, et taas kord toimub tsentraliseerimine. Jälle viiakse midagi siit minema ja hakatakse kõike otsustama kusagil Tartus. Võtan ka siinkohal ette linnapea väited, et miks see hea on.
“Milles ühendamise puhul tegelikult asi on – kus tehakse olulised otsused. Tartus. Side Tartu ülikooliga, haridusministeeriumiga, akadeemiline keskkond, ei saa kuidagi eitada selle head mõju. Kahju ainult, et Tartu ülikool pole Kuressaares, siis saaks meie linn mõned töökohad juurde,” arvab linnapea Tiidus.

Jah, mul on ka kahju, et Tartu ülikool pole Kuressaares. Jääb mõistmatuks see, et kuidas saab taandada nii olulist küsimust sellele, et kui Tartus on ülikool, siis tulevad sealt ainult head ja õiged mõtted. Rääkimata sellest, et olgugi et igal pool tõmmatakse kokku ja kärbitakse, leitakse lõdvalt need miljonid, mis kuluvad peakontori loomiseks ja sealsete ametnike palkamiseks.

Ning kõige lõpuks, kui rääkida tsentraliseerimisest üleüldse, siis arvab linnapea, et see ongi normaalne. “Nagu vanemad inimesed teavad, elu käibki tsentraliseerimise ja de-tsentraliseerimise spiraali mööda. Igal pool ja igal ajastul,” selgitab linnapea.
Ma rääkisin mõne vanema inimesega. Kõik mäletasid tõepoolest, et tsentraliseerimine oli olnud. Siis, kui oblasteid looma hakati. Kas liigume jälle samasse aega?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)