Vabadusest, kurjuseteljest ja mõistmisest (5)

Vabadusest, kurjuseteljest ja mõistmisest

 

Kui ma peaaegu kümme aastat tagasi diskuteerisin ühe tuttavaga vabaduse mõiste üle, siis jäi peale arvamus, et vabaduse võib usaldada ainult tarkadele ja headele inimestele. Jah, just neil 90-ndail sai selgeks: suurest tegemisetuhinast käivad paljud ringi, käed rusikas.

Vabadus tegi ajakirjandusele teene, et enam ei kritiseeritud ainult sibisid või korstnapühkijaid, vaid ka meie avaliku elu tuntud inimesi, isegi ministreid.
Tänaseks on see nii kinnistunud, et kui ajalehe avad, mõtled: kelle kallale jälle minnakse ja minnakse mitte südamevalu, vaid kurjusega.
Peame endile tunnistama, et maailm on praegu väga kuri, on samas väga haavatav, on pessimistlik. Ja kõike ei saa panna masu arvele.

Kurjus on aastasadade pärandus. Või lähemast ajast, nagu näiteks kolhoosiaeg. Ühesõnaga ajast, mil inimesed virelesid, kui oma mõtteid juleti välja öelda vaid õllekapa või viinajoomise juures. Kurjus oli palju rohkem peidetud.
See progresseerus, kihistus, konserveerus kohati – ja vabaduse esimestel aastatel pärast laulvat revolutsiooni see paljude viha ja kurjus otsekui paiskusid maailmale näkku.

Igal rahval on oma kurjusetelg

Kas selle suund on lõunast põhja, ma ei tea, aga selle telje ümber pöörleb Eesti tänagi.
Kurjaks teevad, on teinud inimese vilets majanduslik olukord, väike haridus ja haritus, kurjus sünnib ka kadedusest; mõtlematus ning targa ja vajaliku eluanalüüsi puudumine, oskamatus seda teha võib viia kurjuseni.

Tuletagem siin meelde Vargamäe Andrese ja Oru Pearu kemplemist. Üksjagu oli siingi kurjust ja kadedust, mis viis kohtuskäimisteni. Praegu on inimestel kohtuskäimisi hoopiski rohkem: vargused, huligaanitsemised, petmised, röövimised – ka need on tingitud tegija kurjusest. Eestlaste vabadust pärast laulvat revolutsiooni tuhmistab suuresti ka kultuuritus. Ja kas kurja tegeva inimese kohta saab öelda, et ta on kultuurne? Ei.

Inimese madalad instinktid progresseeruvad ajapinges. Muhus räägitakse siiamaani anekdoodimaigulist lugu, et kuni II maailmasõjani ei olevat saarel midagi varastatud. Ainult ühel perel oli pesunööri pealt taskurätik kaduma läinud. Siis arvatud sedagi, et tuul võis selle minema viia. Aga tõde on see, et enam saarel kuskil luuda ukse taha ei panda, kui kodunt väljutakse.
Kas pole see suur ajamuutus, elukvaliteedi hüpe? Jah. Ja negatiivses suunas.

Ühiskond on vägivallastunud – perevägivald, koolivägivald… Kurjusetelg on kinnistunud. Egoistlik, omamoodi arusaamine vabadusest on aluspõhjaks igale kuriteole.
Kui üks inimene sõimab teist inetute sõnadega, labaselt jne, siis seegi on kuritegu. Ta mõjutab teise inimese psüühikat, tallab sellel, halvustab, oma meelest maksab kätte.

Kurjus võimendub

Nüüd, kus paljud riiud jõuavad ka leheveergudele kas või nendesamade kommentaaride kaudu, millest kirjutas oma loos Ainu Kään, on kurjus väga võimendatud.
Kui mind sõimati Oma Saare kommentaaris kommariks, mõtlesin: milline häbitu inimene, milline tola! Ta ei tea ju mu tööaastatest midagi, ta ei tea, kuidas stagnaajal sai tõe eest tulle mindud. Ja säh sulle, nüüd olen see põlatud kommunist.

Häbi sõimajatele! Ainult väga tugevad inimesed võivad jultumusele vastu minna ja sellega rinda pista… Mina taandun sellise kurjuse ees. Neelatan valusalt. Kuid ma olen uhke, et olen aru saanud vabadusest kui ülimast tõest, kui ülimast kingitusest Ajalt endalt. Et ma seostan seda eeskätt inimliku tarkuse ja headusega. Inimese kõige üllamate eesmärkidega.

Palju kommenteeritud Ainu Kääni lugu aga saagu üheks heaks alguseks – korrastada inimeste vahelisi suhteid üksteise mõistmise nimel, sest just sealt algab tänasele kurjale vastukaaluks hea ja õiglase tunnetus.
Aja kurjusetelg võib mitte küll niipea nihkuda, kuluda, aga eesmärk on humaanne. Mõistmise nimel tasub vaeva näha! Tänane vabadus on privileeg eelkõige mõistjatele.

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)