Lumelinna rõõmud

Foto: Peeter Kukk

Tänavune lumerohke külm talv tekitab rohkesti peavalu ja probleeme. Varisevad sisse katused, käib võitlus jääpurikatega, külmuvad torud, ülekütmisest sütivad majad, lumekoristajate eelarved on lõhki ja majahoidjatel käed-jalad tööd täis. Rääkimata autodega liiklejaist, kelle pagasiruumis sõidab kohustuslikult kaasa lumelabidas.

Vähem oskame lumerohkusest rõõmu tunda. Siiski – üle Eestimaa kerkivad tänulike laste ja lapsemeelsete täiskasvanute püstitatud lumelinnad kui ausambad talvele. Ja endale. Sest lumekujude ehitamine võimaldab igaühel olla looja ja vallandab fantaasialennu, mida igapäevases koolielus või töökohas rakendada ei saa.

Laupäev, 30. jaanuar koitis Kuressaares kargena. Pilk kraadiklaasile pani lumelinna ehitaja kukalt kratsima. 15–17 külmakraadi pole just ideaalne temperatuur selleks tööks. See-eest säras väljas päike, puud olid härmas ja viimastel päevadel puhunud tuul vaikinud. Otsustatud. Minek. Ilmselt nii mõtles suurem osa 23-st lumelinna ehitusele registreerunud võistkonnast, sest kella üheteistkümne aegu kihas linnastaadioni lähedane parkla väikestest ja suurtest lumelinna ehitajatest kui sipelgapesa.

Parkla serva veetud majakõrgune lumemüür oli kui väljakutse. Iga võistkond 20 kohaletulnust leidis selles massiivis oma idee teostamiseks sobiva nurgakese ja andis tööle pihta. Ettenägelikumad mehed olid mootorsaed kaasa võtnud, mis hõlbustas tunduvalt kõva lume töötlemist.
Kaitseliidu naiskodukaitsjate välikatla korstnast kerkiv suitsulohe andis lootust, et varsti saab kuuma teed. Kelle sõrmed väga külmetama kippusid, sai neid lõkketule paistel soojendada. Seda võimalust kasutasid eriti väiksemad ehitajad, kellest mõned veel eelkooliealised.

Keskpäeval kohale saabunud veeauto muutus kohe populaarseks, sest rajatavad figuurid ja liuteed vajasid niisutamist, et need jäätuksid ja kestvamad oleksid. Kahjuks puudus võimalus voolikuga vett lumekujudele piserdada ja nii tuli seda ämbrite ja kastekannudega vaevaliselt üles lumemüürile vedada.
Kuressaare noorte huvikeskuse tantsu- ja võimlemisringi lapsed Tiiu Haaviku ja Ene Vahteri juhendamisel püüdsid ehitajaid nende lumisest tööst eemale ja endaga koos tantsima meelitada, aga vaid vähesed leidsid mahti kaasa lüüa – nõnda usinasti oldi ametis.

Füüsiline tegevus värskes õhus teeb teadagi kõhu tühjaks. Rammus rassolnik hapukoore ja leivaga pälvis ainult kiidusõnu. Priipärast saada olnud kuum tee ja selle juurde ostetud Mamsel Mai pirukad peletasid ligihiiliva külmatunde ja skulptoritöö võis jätkuda. Sest varsti hakkasid ringi liikuma žüriiliikmed, kes hindasid rajatu väljanägemist ja praktilist kasutatavust. Ehkki nooremad said oma taiesed juba lõunaks valmis, olid suurelt ette võtnud võistkonnad pisikeses ajahädas.

Seks ajaks, kui žürii oma istumise lõpetas, oli päikesepaiste asendunud pilves taeva, merelt ligi hiiliva rõske tuule ja algava lumesajuga. Paremad kujud said paremaid auhindu ja veidi nõrgemad väiksemaid, aga tänu toetajatele ei jäänud ilma keegi. Mõned saavad nautida spaamõnusid, teised teatri- ja kontserdielamusi, kolmandad meeskonnakaaslastega kringlit süüa ja osa kommidega maiustada.

Veel enne kui auhinnad jagatud said, veeres kohale Kuressaare talifotofestivalist osavõtjate buss ning paarkümmend fotograafi ja pildistamishuvilist valgus platsile lumekujusid pildistama. Lumelinna ehitajate asemele saabusid niisama uudistajad ja lastega pered, et valminud lumekujud üle vaadata ja ära katsetada. Nemad said värvikirevatest lumeskulptuuridest ja uhketest liuradadest veel õige ülevaate, sest alanud lumesadu ja tuisk katsid öö jooksul kinni nii värvid kui ka kujude väiksemad detailid. Aga tänu talvele ja külmakartmatutele osavõtjatele sai senirajatutest võimsaim lumelinn siiski valmis.

Tunne sinagi tõelisest talvest rõõmu. Käi suusatamas, mine fotokaga metsa pildistama ja pane tihastele pekki. Ja vanarahvatarkus ütleb, et peale külma ja lumist talve on kena ning sooja suve oodata. Mis mõnus teadmine.

Aare Martinson