Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.
Tere!
Kuidas Sul tänane päev läinud on? Kas oled tundnud kergendust, sest miski jookseb oodatust hõlpsamini paika? Või hoopis torised, sest Sind tabas
ootamatu nurjumine? “Karma,” on mul ja mu elukaaslasel tavaks öelda, kui midagi sellist juhtub. Ühtpidi mõjub see lööklause alati tujutõstvalt, teistpidi – eks ta peab vahest mõneti paika..?
Üldiselt ma väga ebausklik pole. Kaetamist ei usu, valatud õnne tõsiselt ei võta, aga kui must kass kõnnib mul risti üle tee, sülitan harjumusest ikka üle õla. Igaks juhuks. Karmaga on ju ka nii, et käega ei katsu ja teaduslikeks katseteks purki ei püüa. Nii et oma asi, kas usud sellesse või mitte. Mulle mõnikord tundub, et täitsa tasub uskuda. Sest päevadel, kui olen kellelegi midagi head teinud või öelnud, juhtub tavaliselt midagi head ja üllatavat ka minuga. Ja kui olen käitunud ebaõiglaselt, tuleb seegi ringiga tagasi.
Näiteks nähvan sõbrale, sest mul on paha tuju. Natuke hiljem näen, et kass on mu sokiriiuli lagedaks tõmmanud ja asjad vedelevad põrandal.
Alati pole selles jadas üldse suured sündmused. Räägin Sulle loo, mis juhtus nädalapäevad tagasi. Läksin tehnikapoodi plaaditoorikuid ostma. Leidsin need riiulilt, võtsin kaks tükki näppu ja läksin kassasse, kus seisis tülpinud ilmega müüja.
Teretasime viisakalt. Tegin oma kaardimakse. Tema torkas mulle nina ette tšeki. Mina võtsin selle ja tänasin teda, aga – lugesin enne rinnasildilt ta nime. “Aitäh, Maarius, kena päeva!” Müüja vaatas alles siis mulle otsa, naeratas ja soovis: “Sulle sama!” Justkui oleks mingist veidrast päevaunest ärganud.
Edasi jalutasin postkontorisse. Keskealine daam, kes mind teenindas, oli erakordselt hoolitsetud, poolde selga ulatuva patsi ja maitseka meigiga. Kuna mul oli endiselt hea tuju sellest vahejuhtumist tehnikapoes, ütlesin lahkudes seda, mida mõtlesin: “Muide, tahtsin öelda, et teil on väga ilusad juuksed.” “Oi, aitäh,” hüüatas müüja rõõmsalt.
Aitab küll inimeste rõõmustamisest, õnnitlesin end edasi jalutades. Tundsin end nagu pisike maailmaparandaja – oli üks neist headest päevadest.
Siis tuli meelde, et toidupoest pean ka läbi käima. Vaja oli üht ja vaja oli teist – kui lõpuks tulema sain, rippus käe otsas üsna raske kilekott. Aga mitte nii raske, et ma osanuks ette näha sangade rebenemist. Ometi juhtus see veel enne, kui jõudsin ostukeskuse välisukseni.
Tõttasin esimesse poodi ja nägin kohe, et leti taga nagis ripub ports suuri kilekotte. Ühest piisanuks, et mind ebameeldivast olukorrast päästa. Astusin kiirelt müüjale ligi: “Tere, mul juhtus selline asi, et toidukott läks katki. Kas saaksin teilt uue kilekoti osta?” Tema ei öelnud midagi, kadus tagaruumi ja tuli sealt kotiga. Aga kilest polnud juttugi – riidest hoopis, tugev ja korralik. “Palju ma võlgnen,” uurisin tänulikult. “Ah, võtke niisama,” rehmas müüja, naeratades üle näo.
“Karma,” ütles elukaaslane mu päevast kuuldes ja muigas. No vot – võib-olla tõesti. Kuigi tegu oli kokkuvõttes imetillukeste asjadega ühes tavalises päevas.
Ole terve ja jääme kirjutamiseni!
Liis
Loading ...
Lisa kommentaar