Kas riik on oma kodaniku vastu ikka aus? (19)

Kas riik on oma kodaniku vastu ikka aus?

 

Iga riik tahab, et tema kodanikud oleksid seaduskuulekad. Samas on skeptikud välja käinud seaduskuulekusest oma versiooni ehk – seadused selleks ongi, et neid rikkuda.

Milleks muidu peab neid virnade viisi koostama, pidevalt muutma ja tarku päid selle tööga vaevama, kes võiksid ju midagi muud teha.

Riik pani mu auto pihta

Kui kodanikud seadust rikuvad, on vahelejäämise korral kindel värk, et tuleb vastust anda ja tekitatud kahjud hüvitada. Selge ja arusaadav. Viimasel ajal on aga meediast läbi käinud juhtumeid, kus riik on jätnud inimese kaitseta ega mõtlegi vastutada.

Paar päeva tagasi telekat vaadates sattusin saatelõigule, mis käsitles üht varastatud auto juhtumit. Inimese välismaal viibimise ajal viidi ilma talle teatamata parklast ära tema nimele registreeritud sõiduauto, kuna auto oli välismaalt varastatud ja seega otsustas õigusriik Eesti kahju välisriigi kodanikule heastada ja auto talle tagastada. Eestis auto omanikuks registreeritu saavat aga kahju hüvitamist nõudma hakata alles siis, kui pätid leitud ning kohtu eest ja vanglast läbi veetud. Üsna “lohutav” teadmine.

Sättisin mõttes end selle auto omaniku rolli ja minul tekkis hulk küsimusi. Eesti Vabariigi institutsioon Autoregistri Keskus (ARK) registreeris minu nimele auto, mille olin ostnud teiselt isikult. Ühesõnaga, riik on selle ametniku kaudu mulle kinnitanud, et tehing on igati õige. Olen selle eest tasunud ka riigilõivu. Minu usk tehingu seaduspärasusse on saanud kinnituse auto registreerimistunnistuse näol, millel on riigiametniku allkiri ja pitsat.

Kui minu auto veetakse parklast ära minu teadmata, siis mina nimetan seda varastamiseks. Kui politseisse pöördudes selgub aga, et varguse on toime pannud riik ja ma olen hoopis ise süüdi, et selle auto ostsin, siis hakkaks mul kõhe. Lootus saada auto eest makstud raha kunagi tagasi on tühine. Tegelikult oleks riik pidanud minult varastatud auto selsamal päeval, kui see parklast ära veeti, mulle kinni maksma.

Keda aitab meditsiin?

Ei ole just palju aega möödas ajast, kui saime teada, et mitu Saare maakonna omavalitsust on hakanud kinni maksma laste vaktsineerimise kulusid. Nüüd lugesin uudist naisest, kes soovis emakakaelavähi vastast vaktsineerimist, mille eest talt küsiti üle kuue tuhande krooni. Mis sellest, et tal oli ette näidata tervisekindlustus. Kuna naisel polnud nõutud summat kusagilt võtta, jäi vaktsiin saamata. Aga telerist näeme igas krimisaates, kuhu üks osa maksumaksja kogutud tervishoiurahast läheb. Narkarite turgutamiseks. Selleks raha jätkub, aga mitte keegi ei arvesta, kui palju maksavad vähihaigete ravi ja kannatused.

Ma ei tea, mis nime kandvad õiguste eest võitlejad ma nüüd endale kallale ärritan, aga ka see lugu on minu meelest nonsenss. Alati võib ju diskuteerida teemal, et ühel puhul oli tegemist hädasolija aitamisega, teisel puhul mitte. Aga kuidas inimene sellisesse “hätta” satub, sellest ei taha keegi rääkida. Aga kui sageli ütlevad tohtrid vähihaigele inimesele: kus te varem olite?

Need on vaid kaks näidet riiklikust hoolimatusest oma kodaniku suhtes. Kutsun lugejaid võtma sõna teemal, kuidas minu oma riik jätab mind kaitseta. Selleks, et algatada diskussiooni ja sundida seadusandjat mõtlema ka selle peale, et kohustused ei ole vaid kodanikul, need peavad olema ka igal endast lugu pidaval riigil.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)