Iga riik tahab, et tema kodanikud oleksid seaduskuulekad. Samas on skeptikud välja käinud seaduskuulekusest oma versiooni ehk – seadused selleks ongi, et neid rikkuda.
Milleks muidu peab neid virnade viisi koostama, pidevalt muutma ja tarku päid selle tööga vaevama, kes võiksid ju midagi muud teha.
Riik pani mu auto pihta
Kui kodanikud seadust rikuvad, on vahelejäämise korral kindel värk, et tuleb vastust anda ja tekitatud kahjud hüvitada. Selge ja arusaadav. Viimasel ajal on aga meediast läbi käinud juhtumeid, kus riik on jätnud inimese kaitseta ega mõtlegi vastutada.
Paar päeva tagasi telekat vaadates sattusin saatelõigule, mis käsitles üht varastatud auto juhtumit. Inimese välismaal viibimise ajal viidi ilma talle teatamata parklast ära tema nimele registreeritud sõiduauto, kuna auto oli välismaalt varastatud ja seega otsustas õigusriik Eesti kahju välisriigi kodanikule heastada ja auto talle tagastada. Eestis auto omanikuks registreeritu saavat aga kahju hüvitamist nõudma hakata alles siis, kui pätid leitud ning kohtu eest ja vanglast läbi veetud. Üsna “lohutav” teadmine.
Sättisin mõttes end selle auto omaniku rolli ja minul tekkis hulk küsimusi. Eesti Vabariigi institutsioon Autoregistri Keskus (ARK) registreeris minu nimele auto, mille olin ostnud teiselt isikult. Ühesõnaga, riik on selle ametniku kaudu mulle kinnitanud, et tehing on igati õige. Olen selle eest tasunud ka riigilõivu. Minu usk tehingu seaduspärasusse on saanud kinnituse auto registreerimistunnistuse näol, millel on riigiametniku allkiri ja pitsat.
Kui minu auto veetakse parklast ära minu teadmata, siis mina nimetan seda varastamiseks. Kui politseisse pöördudes selgub aga, et varguse on toime pannud riik ja ma olen hoopis ise süüdi, et selle auto ostsin, siis hakkaks mul kõhe. Lootus saada auto eest makstud raha kunagi tagasi on tühine. Tegelikult oleks riik pidanud minult varastatud auto selsamal päeval, kui see parklast ära veeti, mulle kinni maksma.
Keda aitab meditsiin?
Ei ole just palju aega möödas ajast, kui saime teada, et mitu Saare maakonna omavalitsust on hakanud kinni maksma laste vaktsineerimise kulusid. Nüüd lugesin uudist naisest, kes soovis emakakaelavähi vastast vaktsineerimist, mille eest talt küsiti üle kuue tuhande krooni. Mis sellest, et tal oli ette näidata tervisekindlustus. Kuna naisel polnud nõutud summat kusagilt võtta, jäi vaktsiin saamata. Aga telerist näeme igas krimisaates, kuhu üks osa maksumaksja kogutud tervishoiurahast läheb. Narkarite turgutamiseks. Selleks raha jätkub, aga mitte keegi ei arvesta, kui palju maksavad vähihaigete ravi ja kannatused.
Ma ei tea, mis nime kandvad õiguste eest võitlejad ma nüüd endale kallale ärritan, aga ka see lugu on minu meelest nonsenss. Alati võib ju diskuteerida teemal, et ühel puhul oli tegemist hädasolija aitamisega, teisel puhul mitte. Aga kuidas inimene sellisesse “hätta” satub, sellest ei taha keegi rääkida. Aga kui sageli ütlevad tohtrid vähihaigele inimesele: kus te varem olite?
Need on vaid kaks näidet riiklikust hoolimatusest oma kodaniku suhtes. Kutsun lugejaid võtma sõna teemal, kuidas minu oma riik jätab mind kaitseta. Selleks, et algatada diskussiooni ja sundida seadusandjat mõtlema ka selle peale, et kohustused ei ole vaid kodanikul, need peavad olema ka igal endast lugu pidaval riigil.
Loading ...
tundub töesti nagu elate NLiidus, möte on igaljuhul selline,et paha riik on kusagil kaugel ja körgel ehk Moskvas. Tulge maa peale.Kui keegi on kellegiga 101% nöud,siis see juba nätab ära tema teadmiste taseme ja argumentatsiooni oodata ongi vist patt.ma küsin,et kuhu teie teooria “et riik on ebaaus, seepärast oleme meie ka seda ebaausamad ja siis muutub ju riik veel ebaausamaks ja meie…jne”. möelge kas see on mingi lahendus? kuunarile:kes töstab makse? riigikogu eks. kes valis riigikogu…? mötle nüüd rahulikult
nii – ära tõmble ja lõpeta demagoogia!
Tõepoolest- “nii”. Ma elasin N-liidu ajal, ainult et : 64.a peksti mul neljanda klassi poisina näppe sahtli vahele selle eest, et joonistasin vihiku tagumisele lehele vapi kujutisi, mille üks element oli sini-must-valge lipp. Kuulnud olin, ja mitte vähe, mis selle värvikombinatsiooniga on, kuid vaevalt, et ma sel ajal nii poliitiline olin, et teadlikult seda tegin. Lihtsalt ilus oli. Samal aastal sai läbi loetud “Eesti rahva kannatuste aastad” kõik kolm köidet. Ka Moskvas sai käidud, ja mitte vähe, sest töö oli selline. Olin kohal ja juures sellistes paikades ja sündmustel, millest tavakodanik pole kuulnudki. Aga see selleks.
Vastuse mõte oli see, et KUI RIIK VÕTAB ÄRA VÕIMALUSED AUS OLLA JA AUSAKS JÄÄDA, siis kodanikul on kahjuks kaks võimalust – kas kõrvad pea alla panna või siiski “kuidagi” hingeke paremate päevade lootuses sees hoida. Praegu tuleb tõdeda seda, et sealt kus on, võetakse, kuid sealt,kust võtta enam nagu polegi, võetakse veel rohkem. Valimas käisime vist enamus ja hääl sai antud mõistliku mehe/naise poolt. Kuid juba siin tõmmatakse nahk üle kõrvade – hääle annad Jürkale, Toompeale aga ronib (Kaval)Ants. Jah, kodanikud on ise ennast pügada lasknud , et meil selline” valimis”seadus on, samuti selles, et on lastud kogu see värk üle pea kasvada.
Jätkata võiks, kuid ei näe edasisel jutul lihtsalt mõtet – me elame ilmselt erinevates eestides.
tule taevast alla-sa vist ei teagi mis see nsvl oli ja eesti riigis sa vist veel valija ei ole-muidu teaksid ehk ka kuidas see valimine toimub
olge rahulikud, olen NSVLis elanud,Moskvas käinud ja seda riiki ka lähedalt näinud. Seda enam on mul kindel veendumud,et Eesti riik,see oleme meie.Midagi pole teha,kas see meeldib Teile vöi mitte. See ,et tegemist pole ideaalriigiga (muidugi,mi son ideaalriik?), ei tähenda,et siin ei saa ausaks jääda. See on kahtlemata igaühe sisemine küsimus. Mina jälle väidan,et see eelmine riik ei lasknud ausaks jääda,sest seda tuli ju lüpsta…:)
kui oled nii veendunud,et see eesti riik oled sina,siis oled sa arvatavasti keegi selline,kes on sinna `´valitute`seltskonda on valitud-ja siis oled sa muidugi aususe musternäidis-ise teeme oma seadused-ise neid täidame-
Siit artiklist koorub välja see, mida olen juba aastaid avalikult öelnud ja palju kordi kõikvõimalikes kohtades kirjutanud: loogiline OLEKS see, et RAHVAS ja RIIK ON ÜKS TERVIK. Meil siin maarjamaal ON aga nii, nagu halvasti koostatud lepingus, kus ühel osapoolel (RIIGIL) on kõik ÕIGUSED, rahval osaks aga on vaid KOHUSTUSED. Kui tänase vabariigi alguspäevadel võis arvata, et noh, noor ja uus asi alles – läheb mõni aasta aega ja asjad loksuvad paika. Täna peab tõdema, et olukord suhetes on läinud ja läheb vaid hullemaks – ei ole kindlustunnet olemas pea MITTE ÜHESKI valdkonnas, riigi poolne kaitse on “0”. Ja seni, kuni selline suhtumine ei muutu, pole ei presidendil, ega kellelgi teisel mõtet UNISTADA, et eriti palju oleks neid, kes SELLIS riiki austaks, armastaks ja omaks peaks…
kas kodanik ka riigi vastu aus on?
Mis ausust sa sellelt 91-aastaselt ikka enam nõuad…
Kui mõne ettevõtte palgatöötaja petab ettevõtte nimel kodanikku või firmat, jääb süüdi esmalt ettevõte. ARK-l oleks ka aeg ettevõtteks saada.
Hea artikkel hr Vaigult ja õige komm Rottweilerilt, riik ei ole oma kodanike vastu tõesti aus, või pigem nende kodanike vastu, kes tões ja vaimus oma kodanikukohuseid täidavad. Aga meil ongi ÕIGUSriik mitte ÕIGLUSriik – õigus on sellel, kelle käes on võim ja raha. Õiglus põhineb südametunnistusel ja see termin on 21. saj vajunud möödanikku.
Kui kodanik teeb ausatl oma tööd,maksab oma maksud ja on igati seadusekuulekas – kas SEE (võiks ju eeldada) on tagatiseks, et kui ühel hetkel kodanikul ei ole enam võimalik oma kohustusi riigi ees täita( tööd teha, sest seda enam pole,seega ka mitte enam makse maksta;) võtab riik kodaniku oma tiiva alla ja kannab tema käekäigu eest hoolt, kuni kodanik jälle on suuteline oma kohust täita! Unistada ju võib. Tegelikus on meile igapäevaselt kuulda ja näha – mehel tööd tehtud ja makse makstud 36 aastat, kuid kuna viimase kolme aasta jooksul jäi 12 töötatud kuust puudu 2 päeva, ei ole tal õigust saada töötu abiraha SENTIGI (kedagi ei huvita, mis põhjustel inimene tööd teha ei saanud); maksame haigekassale meeletuid summasid, kuid oma ravi tambime ise kinni- seega kooritakse seljast mitu nahka.
Lõpuks tulebki välja nii: kui petad, varastad ja valetad, õnnestub mingil moel ISE hingeke sees hoida ja kui mitte, siis kinnimajas oled riigi leival ja katus pea kohal. Tahad terve olla ja enda tervist kindlustada – tambi ise oma ravi ja tervise eest hoolitsemine kinni. Samas kui oled enesetapjast narkomaan, siis hoolitseb riik selle eest, et ta ikka jätkuvalt saaks su peale raha kulutada(mis sellest, et oled parasiit, kes elab tegelikult teiste arvelt ja ei anna ühiskonnale midagi). KODANIK võib ju riigi vastu AUS olla, kuid kauaks sedagi, kui aususega saavutad seda, et sulle piltlikult öeldes “jalaga näkku ja makku saad” ja igal muul moel mõista antakse, kui “tüütu, vastik ja ebasoovitav” oled. Samas näeme-loeme, kui hästi elavad (ja meie aususe üle ilguvad) kõikidel tasanditel olevad petised,”ärimehed” ja muiduvargad.
on tõsine süüdistus riigile aga eks see paneb nii mõnegi ametniku tõsiselt minevikku vaagima…
Olen 30 aastat Saaremaal elanud ja vaadanud pealt, kuidas Saarlasi nööritakse praamisõiduga nii pileti rahaga kui ka mölutamisega seal praami järjekorras. Mind on see häirinud kogu aeg, aga Saarlased nagu mökud ei suuda oma õiguste eest seista. Oli see Vene ajal, kes kaugel Siberis töötasid said peaaegu poole kõrgemat palka ja muid soodustusi tänu sellele, et seal nii külm oli ja tööd oli vaja teha, aga siin Saaremaal on palgad ju kogu aeg olnud väiksemad kui mandri inimestel. Maksud aga ühtemoodi kõigile üle Eesti. Milleks pean ma maksma, kui siit välja pääseda tahan, ometi mandri inimene ei maksa sentigi, et ühest maakonnast teise sõidab. Millegi pärast peetakse seda nii hellaks teemaks, et ükski poliitik seda puudutada ei julge, siin pole ju vahet, kes on vedaja, aga milles on süüdi Saarlased, et iga kojusõidu eest peavad nad maksma ja järjekorras passima. Siit ka küsimus, kas riik on kodaniku suhtes aus ja õiglane?
kes on riik? meie,ehk selle riigi kodanikud ja sellest lähtuvalt lihtne vastus on artiklis püstitatud küsimusele,et riik on täpselt nii aus, kui ausad on tema kodanikud. Lihtne.
…ja tema kodanikud saavad ikka olla vaid sama ausad, kui on riik kodanike vastu aus. Praegu on aga ausus sõna otseses mõttes karistatav, nii nagu iga heategugi.
Rottweileriga nõus 101%, lihtsameelne “nii” elab aga oma väikeses mõttemaailmas ja kaldun arvama, et pistab õhtul töölt koju minnes pastaka ja märkmepaberi paki põue, kuna riigi poolt temale makstav töötasu on, võrreldes petistest ettevõtjate sissetulekutega, lausa näljapajuk…
Minagi nõustun seekord Rottweileriga 1956%-ti. Vot nii suur on meie mõtete kokkulangemine. Riik on oma alametega ikka vägagi palju sigatsenud, eriti vaesemate kodanike kallal.
eesti vabariigis on kodanik riigi jaoks aga mitte mingil juhul vastupidi.
riik ei paku oma kodanikule riigi teenust.kui maksu maksmiseks raha pole siis aetakse haaratsid välja ja minnakse selle kallale mis sul hinge taga veel on.