Kõne Iffile: Täna räägime oma tõsist palet näitavast talvest, külmetamisest ja külmarohust

Kõne Iffile: Täna räägime oma tõsist palet näitavast talvest, külmetamisest ja külmarohust

 

Inimese mälu on lühike. Neid külmi ja lumiseid talvi on ju ka varem olnud, aga tundub, et need on kaugele jäänud. Nüüd, kus karm talv on kestnud juba üle kuu aja, julgen öelda, et olen natuke tüdinud, võiks ju sula ka tulla. Aga see on tõsi, et nii ilusat lumes puude, härmatise ja hangedega talve pole ammu olnud.

Minu külmetamised jäävad aastatesse 1970–80. Käisime palju esinemas ja tolleaegsed bussid olid külmad. Paljudel oli selline soojendus, et vaevalt bussijuhi jõudis ära soojendada. Kui väljas oli ikka –25, siis oli ka bussis pakane. Tol ajal saime me ikka väga palju külmetada.

Venemaal oli olukord veel hullem. Mäletan talviseid reise sellistesse paikadesse nagu Kuibõšev, Gorki, Tšeljabinsk, seal olid hotellid kogu aeg külmad. Külm puges juba öösel nii nahavahele, et enam sooja ei saanudki. Suured spordisaalid ja kultuurimajad olid veel külmemad, pidev soojanälg hakkas seal tõsiselt kimbutama.

Artist pidi ennast ju hoidma, õnneks minul ei ole häälega probleeme olnud. Oli selliseid momente, kus rahvas istus külma tõttu saalis kasukates. Kuid artist ei saanud ju lavale tulla, kasukas seljas ja müts peas. Venemaal naised küll toppisid oma õhukeste lavakleitide alla muid hilpe ja nägid esinedes välja nagu kubujussid. Ka seda on ette tulnud, et kirikukontsertidel on daamid pannud laulmise ajal endale kasuka selga, sest pole ju selle ilu juures ennast mõtet piinata.

Minu kogetud külmim ilm oli 1987. aastal Võrus. Seal oli –33° ja siis nägi küll neil, kes veel tänavatel liikuda julgesid, külmavõetud põski. Minul endal õnneks külmakahjustusi pole olnud ja mulle selline karge ilm meeldib. Üritan sellisel ajal olla ka värske õhu käes, suusatada ja niisama ringi käia. Niiskust on õhus vähe ja lahe on hingata. Teisest küljest sunnib pakane ju jõledalt kütma ja tekib igasuguseid lisamuresid igapäevaelus juurde.

Ega esinejaid kimbuta vaid pakane, vahel juhtub sedagi, et suviste vabaõhuesinemiste ajal on olnud väga jahe ja niiske ilm. Kui sa ikka laulad 12-kraadise soojaga oma kaks tundi, siis läheb tõesti hääl ära. Mina külmetan mitte pakasega, vaid siis, kui lähen kusagile higise nahaga ja tuul tõmbab läbi. Tajun õnneks sellise olukorra kohe ära. Siis tuleb otsemaid vastumeetmeid võtta.

Olen katsetanud igasugu rohtusid, teinud jooke nende coldrex’idega. Ei aita need alati. Mu kadunud venna nipp oli selline, et kui tundis, et asi hakkab kehvaks vedama, valas ta väga kuuma tee viinaga pooleks ja pani sinna ka mett. Selle klaasitäie jõi korraga ära. Ka mina olen seda proovinud, mõjub tõesti. Paned veel villased sokid jalga ning lähed teki alla ja higistad. Kui haigus aga juba käes on, siis tuleb ravida nende rohtudega, mida arstid soovitavad, siis enam muud ei aita.

Aga tänavune talv on äge – olla looduses selle valguse ja puhtuse sees, inimesed, nautige seda! Minul on terve linnusöökla püsti pandud ja nii palju erinevaid liike linde pole mul kunagi söömas käinud. Seda pilti ma naudin.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)