Kes kaitseb last siis, kui näib, et lapsevanemad sellega hakkama ei saa? Seadus? Ametnik? Keerulistes olukordades jäävad ametnike käed sageli lühikeseks või takerdub kohene sekkumine bürokraatiarägastikku. Ma ei pea siinkohal silmas ainult neid vanemaid, kes teadlikult oma lapsed raskesse olukorda jätavad, kes on alkohoolikud ja vägivaldsed. On ka hoopis teistsuguse taustaga probleeme ja need on eriti valusad.
Viimasel ajal on meedias palju tähelepanu saanud naine, kellele tema sõnul on kõrgemalt poolt tehtud ülesandeks rajada loomapark. Iga hinnaga ja kõikvõimalikke vahendeid kasutades. Naine on korduvalt palunud kaaskodanikelt raha, loomasööta või ehitusmaterjali. Tema abipalved on jäänud vastukajata ja loomapargi rajamine kiratseb. Loomad on kord laiali jooksnud, kord jälle tagasi tulnud, kord ametnike poolt kinni püütud ja neile uued kodud leitud.
Avalikkus tegeleb loomade eest seismisega. Igati tänuväärt! Aga sellistes peredes kasvavad ka lapsed, kelle olukorrale nii suurt tähelepanu ei pööratagi. Kui palju on neid, kes küsivad, kuidas selle pere laps elab? Neis tingimustes, mida me oleme näinud teleekraanilt!
Üsna sageli tehakse avalikkuse ees mõtlematult süüdlaseks ametnikud, kes peavad neis keerulistes olukordades täpselt seadusi järgima.
Kas seadused, millest sotsiaaltöötajad oma tegevuses lähtuvad, on alati lapse eest väljas? Kas kehtivad reeglid ja protseduurid on üleliia keeruliseks aetud? Kui pere elab registrijärgselt ühes omavalitsuses ja tegelikult hoopis teises kohas, kas see asjaolu võib viia selleni, et ametnikud ei saagi midagi ette võtta või lihtsalt veeretavad probleemi oma kaelast ära?
Ükskõik millega siin ka tegu on, leidub meil ikka ja jälle lapsi, kes on hädas. Teeme siis selleks kõik, et neid probleeme märgataks. Ka kõige keerulisemas olukorras peame lähtuma eelkõige lapse huvidest.
Kommentaar
Inna Kask
Saare maavalitsuse haridus- ja
sotsiaalosakonna juhataja asetäitja
Lastekaitse seadus sätestab iga inimese kohusena, kes teab, et laps on hädas, teavitada sellest omavalitsuse sotsiaaltöötajat või mõnda muud ametiisikut. Seaduse järgi on igal lapsel õigus hooldusele, arendamisele ja turvalisele keskkonnale. Meil on teatav ajalooliselt välja kujunenud suhtumine, et teise pere asjadesse naljalt ei sekkuta. Kui veel hiljaaegu tõstatas meedia teemasid vaid loomakaitsjate töömailt, siis viimasel ajal on õnneks hakatud ka pereprobleeme laiemalt nägema.
Kui on tegemist perevägivallaga, siis ka sekkutakse. On aga hoopis teistsuguse taustaga probleeme, millesse sekkuda ei olegi nii lihtne, need on varjatud ja nende olemasolu on raske avastada ja tõestada. Alati ei ole tegemist tahtlikkusega, ometi vajab laps ka sel juhul abi.
Suur probleem on kindlasti siis, kui üksikvanem on haigestunud või on tegemist mingi psüühikahäirega. Sellised inimesed endale probleemi olemasolu ei tunnista. Lapsele on aga oma ema või isa kõige armsam inimene, ta arvab, et nii peabki olema. Sellised pered tavaliselt teistega ei suhtle, ka laps on kinnine. Kui laps midagi räägib, siis tihtipeale püüab ta pere asju näidata paremas valguses kui need tegelikult on. Üldjuhul laps ei lähe oma vanemate peale kaebama.
Sotsiaalhoolekande seadus sätestab ära selle, et inimene peab hättasattumise korral saama abi seal, kus ta asub. Kui asju peab aga ajama hakkama juriidiliselt, siis saab seda tõesti teha vaid see omavalitsus, kus inimene registrijärgselt elab. Kui inimese registrijärgne ja tegelik elukoht on erinevad, võtavad vastavad omavalitsused ühendust ja otsustavad koos, kuidas neid asjaajamisi kõige õigemal viisil korraldada. Kindel on see, et ühtki last ei jäeta hätta vaid selle tõttu, et pere on registris kirjas kusagil mujal.
Tihti peab sotsiaaltöötaja olema justkui üliinimene, sest tema peab nii enda kui ka probleemse pere kaitseks iga viimase kui juhtumi dokumenteerima või muul viisil faktid fikseerima. Samal ajal peab ta leidma ühise keele probleemidest äravintsutatud klientidega ja seda igasugustes olukordades. Otsustavalt saab ametnik sekkuda vaid siis, kui inimene on endale või teistele ohtlik. Siin on aga taas küsimus selles, et kus on see piir.
Sotsiaaltöötajad saavad töötada vaid täpselt seadust järgides. Isegi kui sa näed, et midagi tuleb teha kohe ja ruttu, ei saa teha kõike. Tihti leitakse hiljem, et ametnik on süüdi ühe või teise reegli rikkumises. Ta ei saa ennast pärast mitte millegagi vabandada, juhul kui ta seadusesättest üle astunud on. Meedias on olnud küllalt juhtumeid, kus süüdistatakse just ametnikku, et miks ta ei teinud midagi otsekohe ja ruttu. Aga seadusandja on nii ette näinud.
Suhteliselt keerulised on olukorrad, kus peab tegelema eestkoste ja vanemlike õiguste äravõtmisega. Lastekaitse konverentsil võttis sõna üks jurist, kes ütles, et ta näeb sageli olukordi, kus oleks pidanud juba varem need vanemlikud õigused ära võtma. Eriti ohtlik on tema sõnul lapse jaoks see, kui vanematelt võetakse ära kasvatuslikud õigused. Seda last ei saa kunagi lapsendada, ta saab jääda vaid asendushooldusele. Sellistel juhtudel ei saa laps endale mitte kunagi paremat perekonda.
Keegi ei mõtle seda, et lapse oma vanemad ei ole talle parimad. Kõigepealt tegutsetakse ikka selliselt, et pere saaks kokku jääda. Aga ka neil juhtudel, kui vanemad enda tahtmata või endale aru andmata lapsele kahju teevad, on lapse jaoks igal juhul parem, kui senine side katkestatakse.
Loading ...
putkas pole elektrivoolugi, mis õppimisest seal saab juttu olla, või näitab mingi heledus kusagilt kooliraamatuta peale ja seda suurest armastusest muidugi
Kui te asjast midagi ei tea, siis pole mõtet kommenteerida. Ema neab ära kõik ümbruskonna inimesd, isegi sündimata lapsed, no kas see on normaalne inimene, kes “näib” linnatänavatel hästi normaalne. Lubab aga kõikidele ebasoovitavatele inimestele surma.
tänan loo autorit, artikkel on hästi kirjutatud ja väga õige probleemi tõstatatud. Sest see on suur probleem, kuidas lapsi kaitsta perevägivalla eest. Ei ole kerge ju pääseda vaatama, mis kodudes täpselt toimub. Ja kahjuks on liiga sageli nii, et ametnik/sotsiaaltöötaja on alati süüdi: kui sekkub, leidub neid, kes hurjutavad ja kui ei sekku, on ikka lastekaitsja süüdi ja paha.
Teame lapsi, kes kasvanud uhketes häärberites, kellele kõik on toodud kandikul kätte ja kellest ikkagi edasises elus saavad kaabakad roolijoodikud või lihtsalt saamatud äpud. Teame ka lapsi, kes kasvanud ääretult viletsais oludes, kurjade kasuvanemate karmi käe all, kuid kellest vaatamata rängale lapsepõlvele saavad suurepärased inimesed. Mõnele mõjuvad katsumused just positiivselt, mõne muudavad laisaks liigsed luksused. Võta nüüd kinni, kus see kuldne kesktee asub?!
eks kuldne kesktee ongi muidugi parim, äärmuste puhul tekibki igavene jama
Sellel, miks meedia veel hiljaaegu tõstatas teemasid vaid loomakaitsjate töömailt, on omad põhjused, millest üks ja olulisim on see, et loomakaitsjad on ise väga aktiivsed. Nad võtavad ise meediaga ühendust ja teiselt poolt on ka ise väga otseselt meediaga seotud, kuna loomakaitseseltsi juhatusse kuulub ka üks väga aktiivne teleajakirjanik, seepärast ollakse selles vallas toimuvaga pidevalt kursis ja saadakse reageerida operatiivselt. Need inimesed teevad väga tänuväärset tööd ja probleemide kajastamine on selle töö üks oluline osa, kuna infot tuleb levitada, et inimesed saaksid aidata, loomi ei saa lihtsalt kuni nende surmani riigi ülalpidamisel hoida, neile tuleb leida väärkohtlemise puhul uus peremees.
Loomade meedias näitamise ja neist kirjutamisega ei rikuta ka nende isiklikke õigusi, loomad ei tunne häbi ja nende saatust avalikustamine halvemaks muuta ei saa. Mis aga puutub lastesse, on asi täiesti vastupidine. Laste probleemidest kirjutamisel ja neist avalikult rääkimisel ei tohi hetkekski unustada lapse õigust kaitstusele ja privaatsusele. Erinevalt loomast tunneb laps häbi ja peab sageli kahjuks ka meedia hammasrataste vahele jäänuna taluma teiste laste mõnitamist ja naabrite näpuganäitamist.
Seega ärgem võrrelgem ikka ja jälle lapsi ja loomi, nad ei ole võrreldavad. Ja ärgem rääkigem loomakaitsjate ennastsalgavast tööst nagu see oleks mingi riigi või omavalitsuste poolt korraldatud algatus või nagu loomi eelistataks lastele – need asjad ei ole omavahel seoses. Loomakaitsjad teevad oma tööd enamasti vabatahtlikena ja lastekaitsjad on riigi ja omavalitsuse käepikendus – mõlemad annavad endast parima.
Mitte keegi ei võrdle loomi ja lapsi. Juhitakse tähelepanu vaid olukorrale, kus hädasoleva lapsega ei tegelda või ei võimalda seda seadused. Sotsiaaltöötajad peavad lastega tegelemisel aegajalt tõesti fakiirid olema.
Noppisin sotsiaalosakonna juhataja jutust sellise lause: “Kui veel hiljaaegu tõstatas meedia teemasid vaid loomakaitsjate töömailt, siis viimasel ajal on õnneks hakatud ka pereprobleeme laiemalt nägema.”
See on hästi tüüpiline võrdlus, seepärast ka reageerisin. Olen väga palju lugenud sedalaadi kommentaare, et miks meedia ainult loomadest räägib, lapsed olevat palju rohkem hädas. Ja siinjuures jälle seesama võrdlus – seekord siis sedapidi, et inimene mainib, et nüüd on õnneks hakatud ka pereprobleeme nägema. Meedia teeb oma tööd, milles loomade ja laste probleemide kajastamisel ei ole seost, sellele tahtsin tähelepanu juhtida.
Äkki küsiks inimeste käest, kes rohkem asjast teavad, näit. õpetajatelt, kuidas on lapse õppeedukusega, sotsiaalsusega, kas laps on nälginud jne. Ise olen põgusalt paaril korra ema-lapsega kokku puutunud ja minu mulje oli küll, et väga armas, puhas ja viisakas tüdruk ja lapsest väga hooliv ema. On väga erinevate materiaalsete võimalustega peresid ja ka väga erinevate kiiksudega inimesi ja mitte alati ei ole need kiiksuga vähem kindlustatud inimesed. Teema püstitus on küll vajalik ja õige, kuid usun, et on kindlasti hullemaski olukorras lapsi, kes vajaksid abi.
“Aga kui laps elab ilma elektrita ja duššita soojakus, kus sooja
annab pursuika, kas see on normaalne? ”
Alles meil oli siis POOL LINNA ilma veeta! Hiljuti tehti EL toel trassid.
Kui nii kehvad olud on, siis KUS ON SOTSIAALHOOLDUS??? Mitte last ei tule ära võtta vaid sotsiaalkorterit on vaja!
Kui paljud lapsed on TEGELIKULT hädas – tegelege nendega!! Finantsseis ei ole siinjuures mingi näitaja
Kõige raskem ongi piisavalt tõendada kohtule vaimset ja psühhilist väärkohtlemist. Kõige raskem on last aidata, kui lapsevanem keeldub koostööst, nagu on antud teema tõstatunud pere puhul. Sellepärast oligi kunagi toimunud ettevõtmine väga õige kuid kõige hullem ongi, kui sekkuvad inimesed, kes ei tea sotsiaaltöö protsessist midagi. Sest mõnikord võetakse laps perest mõjutamaks lapsevanemat suunas, et olukord hakkaks muutuma ja et laps saaks olukorra muutumisel koju tagasi pöörduda. Kui vanemaõigused võetakse ära, siis pole ju see lõplik, need õigused saab samamoodi ka tagasi, kui lapsevanem loob peres lapsele normaalsed tingumused. Kahjuks käsolev juhtum tõi välja ka väikese linna osade advokaatide madala taseme. Tallinnas teevad just last esindavad advokaadid väga head tööd laste huvide kaitmisel. Siin aga rikkus Kuressaare advokaat kõik ära ja laps vireleb edasi, kui mitte veelgi halvemas olukorras nüüd, sest lapsevanem sai ju õigustust ja võib veelgi julgemalt lapsele mõeldud raha loomadele kulutuda.
Teemapüstitus on igati omal kohal.
Eks see ongi kahepidine asi, ühelt poolt ei tohi ametnikud ju aru anda meediale, teisalt esitatakse siis ebaadekvaatset infot. Kahju on muidugi see, et laps peab enne ikka peaaegu koomas olema kui lastekaitsjad selle faktiliselt ära saavad tõestada. Aga mina usun küll, et eks need sotsiaaltöötajad on ikka kindlasti rääkinud kõigi kollidega poepingil ja lastevanematega, kes oma eludega toime ei tule. Kahjuks aga ei arva inimesed ju ise sugugi, et nad toime ei tule vaid eeldavadki, et teised inimesed peaksid nende elu korda tegema, neile raha andma jne. Elu aga on näidanud, et teiste tegemisest on vähe kasu kui ikka endal nutti väheks jääb.
no sellest perest välja küll ei paista, et laps hoolitsuseta oleks. Linnas käivad lähestikku ja käest kinni. Eemalt näha, et soe ja südamilik suhe.
Kadedad olete või?????
Olen näinud ema ja last pidevalt koos ja on palju hullemates olukordades lapsi,kellel on joodikust vanemad no see naisterahvas võib ju omamoodi olla,aga lapsest hoolib ta tõesti väga.
Aga kui laps elab ilma elektrita ja duššita soojakus, kus sooja annab pursuika, kas see on normaalne? Palja armastuse abil tänapäeval last ei arenda!
paljud lapsed elavad maal pliidi ja ahjuküttega majades, neis pole kraanivetki, duššist rääkimata, pestakse saunas. Ega need lapsed siis väärkoheldud pole. Pigem siis tõstatada küsimus, et millised on elamisväärsed tingimused.
naiivsetele: see, mis pakasuhhat rahva ees tehakse, ei ole ju mingi näitaja. Võivadki ka head suhted olla, aga kui laps peab ikka nälgima, et ema saaks uue looma osta, on see väga ebanormaalne. Ja kui loomadki olid nälginud ja viletsa hoolitsusega, mida peab see laps küll tundma? Riided saab ta ju abiorganistasioonidest ja lahketelt inimestelt, need pole mingid näitajad. Aga mis toitu sööb? Ja milliste väärtushinnagutega, oskustega kasvatatakse: a la teised peavad kõik tegema-andma, muidu tulevad loomad protestima. Asi on ju väga korras ära.
aga kui ema lihtsalt EI TAHA sotsiaalkorterit?
Lähtuda tuleb lapsest. Lapsele on lisaks ema armastusele (mis muidugi on tähtis) vaja paljut- normaalset elukeskkonda,sõprade ringi, sugulasi, onusid-tädisid,st sugulasi…Kui see laps suudab sellsites tingimustes tubli olla ja hästi õppida (see ei ole antud juhul ju näitaja), siis on see punkt lapsele, mitte emale. Aga mõelda hetkeks, kuidas peab see laps suhtlema oma sõpradega,kui tal neid on. Teame ju ise, kui julmad on lapsed. Tundub ju, et tegu on sotsiaalselt toimetulematu vanemaga, ja laps tuleb kindlasti korraldada normaalsetesse elutingimustesse. Vanemaid ei saa keegi endale valida, miks õhe lapse elu nii raske peab olema. Kuigi- kindlasti ei tea ta ise, et ta elu raske on, ilmselt pole ta muud näinudki.Palun tegutsege, lastekaitsjad. Ja kiiresti ja õigesti.