Kes kaitseb last? (20)

Kes kaitseb last siis, kui näib, et lapsevanemad sellega hakkama ei saa? Seadus? Ametnik? Keerulistes olukordades jäävad ametnike käed sageli lühikeseks või takerdub kohene sekkumine bürokraatiarägastikku. Ma ei pea siinkohal silmas ainult neid vanemaid, kes teadlikult oma lapsed raskesse olukorda jätavad, kes on alkohoolikud ja vägivaldsed. On ka hoopis teistsuguse taustaga probleeme ja need on eriti valusad.

Viimasel ajal on meedias palju tähelepanu saanud naine, kellele tema sõnul on kõrgemalt poolt tehtud ülesandeks rajada loomapark. Iga hinnaga ja kõikvõimalikke vahendeid kasutades. Naine on korduvalt palunud kaaskodanikelt raha, loomasööta või ehitusmaterjali. Tema abipalved on jäänud vastukajata ja loomapargi rajamine kiratseb. Loomad on kord laiali jooksnud, kord jälle tagasi tulnud, kord ametnike poolt kinni püütud ja neile uued kodud leitud.

Avalikkus tegeleb loomade eest seismisega. Igati tänuväärt! Aga sellistes peredes kasvavad ka lapsed, kelle olukorrale nii suurt tähelepanu ei pööratagi. Kui palju on neid, kes küsivad, kuidas selle pere laps elab? Neis tingimustes, mida me oleme näinud teleekraanilt!
Üsna sageli tehakse avalikkuse ees mõtlematult süüdlaseks ametnikud, kes peavad neis keerulistes olukordades täpselt seadusi järgima.

Kas seadused, millest sotsiaaltöötajad oma tegevuses lähtuvad, on alati lapse eest väljas? Kas kehtivad reeglid ja protseduurid on üleliia keeruliseks aetud? Kui pere elab registrijärgselt ühes omavalitsuses ja tegelikult hoopis teises kohas, kas see asjaolu võib viia selleni, et ametnikud ei saagi midagi ette võtta või lihtsalt veeretavad probleemi oma kaelast ära?

Ükskõik millega siin ka tegu on, leidub meil ikka ja jälle lapsi, kes on hädas. Teeme siis selleks kõik, et neid probleeme märgataks. Ka kõige keerulisemas olukorras peame lähtuma eelkõige lapse huvidest.

Kommentaar

Inna Kask
Saare maavalitsuse haridus- ja
sotsiaalosakonna juhataja asetäitja

Lastekaitse seadus sätestab iga inimese kohusena, kes teab, et laps on hädas, teavitada sellest omavalitsuse sotsiaaltöötajat või mõnda muud ametiisikut. Seaduse järgi on igal lapsel õigus hooldusele, arendamisele ja turvalisele keskkonnale. Meil on teatav ajalooliselt välja kujunenud suhtumine, et teise pere asjadesse naljalt ei sekkuta. Kui veel hiljaaegu tõstatas meedia teemasid vaid loomakaitsjate töömailt, siis viimasel ajal on õnneks hakatud ka pereprobleeme laiemalt nägema.

Kui on tegemist perevägivallaga, siis ka sekkutakse. On aga hoopis teistsuguse taustaga probleeme, millesse sekkuda ei olegi nii lihtne, need on varjatud ja nende olemasolu on raske avastada ja tõestada. Alati ei ole tegemist tahtlikkusega, ometi vajab laps ka sel juhul abi.

Suur probleem on kindlasti siis, kui üksikvanem on haigestunud või on tegemist mingi psüühikahäirega. Sellised inimesed endale probleemi olemasolu ei tunnista. Lapsele on aga oma ema või isa kõige armsam inimene, ta arvab, et nii peabki olema. Sellised pered tavaliselt teistega ei suhtle, ka laps on kinnine. Kui laps midagi räägib, siis tihtipeale püüab ta pere asju näidata paremas valguses kui need tegelikult on. Üldjuhul laps ei lähe oma vanemate peale kaebama.

Sotsiaalhoolekande seadus sätestab ära selle, et inimene peab hättasattumise korral saama abi seal, kus ta asub. Kui asju peab aga ajama hakkama juriidiliselt, siis saab seda tõesti teha vaid see omavalitsus, kus inimene registrijärgselt elab. Kui inimese registrijärgne ja tegelik elukoht on erinevad, võtavad vastavad omavalitsused ühendust ja otsustavad koos, kuidas neid asjaajamisi kõige õigemal viisil korraldada. Kindel on see, et ühtki last ei jäeta hätta vaid selle tõttu, et pere on registris kirjas kusagil mujal.

Tihti peab sotsiaaltöötaja olema justkui üliinimene, sest tema peab nii enda kui ka probleemse pere kaitseks iga viimase kui juhtumi dokumenteerima või muul viisil faktid fikseerima. Samal ajal peab ta leidma ühise keele probleemidest äravintsutatud klientidega ja seda igasugustes olukordades. Otsustavalt saab ametnik sekkuda vaid siis, kui inimene on endale või teistele ohtlik. Siin on aga taas küsimus selles, et kus on see piir.

Sotsiaaltöötajad saavad töötada vaid täpselt seadust järgides. Isegi kui sa näed, et midagi tuleb teha kohe ja ruttu, ei saa teha kõike. Tihti leitakse hiljem, et ametnik on süüdi ühe või teise reegli rikkumises. Ta ei saa ennast pärast mitte millegagi vabandada, juhul kui ta seadusesättest üle astunud on. Meedias on olnud küllalt juhtumeid, kus süüdistatakse just ametnikku, et miks ta ei teinud midagi otsekohe ja ruttu. Aga seadusandja on nii ette näinud.

Suhteliselt keerulised on olukorrad, kus peab tegelema eestkoste ja vanemlike õiguste äravõtmisega. Lastekaitse konverentsil võttis sõna üks jurist, kes ütles, et ta näeb sageli olukordi, kus oleks pidanud juba varem need vanemlikud õigused ära võtma. Eriti ohtlik on tema sõnul lapse jaoks see, kui vanematelt võetakse ära kasvatuslikud õigused. Seda last ei saa kunagi lapsendada, ta saab jääda vaid asendushooldusele. Sellistel juhtudel ei saa laps endale mitte kunagi paremat perekonda.

Keegi ei mõtle seda, et lapse oma vanemad ei ole talle parimad. Kõigepealt tegutsetakse ikka selliselt, et pere saaks kokku jääda. Aga ka neil juhtudel, kui vanemad enda tahtmata või endale aru andmata lapsele kahju teevad, on lapse jaoks igal juhul parem, kui senine side katkestatakse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 66 korda, sh täna 1)