Eelolev nädal möödanikus

Tänasel päeval seitsekümmend viis aastat tagasi, 1935. aasta 23. jaanuaril, algas Leningradis kinnine kohtuistung sealsete NKVD kaastöötajate üle, kes olevat oma kohustustesse suhtunud justnagu pealiskaudselt, mille tagajärjel olevat vaenlastel õnnestunud mõrvata Sergei Kirov – partei Leningradi juht, tookordse Nõukogude Liidu üks mõjukamaid ametnikke ja Stalini ohtlik rivaal.

Süüpingis oli 12 inimest ja kõigile neile määrati suhteliselt kerged karistused: vaid üks inimene sai 10 aastat vangistust (seda põhjusel, et see Baltsevitši-nimeline mees käitus uurijatega liiga väljakutsuvalt), ülejäänud pääsesid kergemini.

Kuid seejärel… siinkohal on paslik tsiteerida Nikita Hruštšovi sõnu, mis ta lausus 1956. aasta veebruaris kommunistliku partei XX kongressil peetud salajases kõnes, milles, nagu teada, paljastati Stalini kuriteod: “Kohe pärast Kirovi tapmist määrati NKVD Leningradi kaastöölistele väga pehmed karistused, aga juba 1937. aastal lasti need mehed maha. Võib oletada, et eelkõige hukati nad selleks, et varjata isikuid, kes tegelikult seisid Kirovi tapmise taga.” Enam selgemini väljenduda pole vist võimalik.

Homme möödub 45 aastat päevast, see oli 1965. aasta 24. jaanuaril, mil siit ilmast lahkus 20. sajandi üks suuremaid briti poliitikuid Sir Winston Leonard Spencer-Churchill (sünd 1874). Kahel korral, 1940–1945 ja 1951–1955, oli ta Suurbritannia peaminister.

1930. aastatel, olles parlamendisaadik, hoiatas Winston Churchill maailma hitlerliku natsismi ohu eest. Ja kui Hitler 1939. aasta septembris koos Staliniga Poolat ründas, nõudis Churchill kategooriliselt, et Suurbritannia kuulutaks Saksamaale sõja ja astuks reaalseid samme Ida-Euroopa riikide kaitseks. Tookord võeti tema sõnu kuulda vaid osaliselt…

Kui aga Saksamaa juunis 1941 Nõukogude Liitu ründas, teatas veendunud antikommunist Churchill Briti parlamendis: “Oht Venemaa jaoks on oht ka meie jaoks.” Pärast seda abistas ta Nõukogude Liitu, oli Staliniga pidevas kirjavahetuses ja kohtus II maailmasõja ajal Nõukogude diktaatoriga neli korda. Pärast sõja lõppu aga, olles näinud Stalini tegutsemist Ida- ja Kesk-Euroopas, pidas Churchill oma tuntud kõne, kus võttis kasutusele termini “raudne eesriie”.

Seiklusrohke elu jooksul pälvis Sir Winston rohkesti kõrgeid autasusid. Nende hulgas oli ka Nobeli kirjanduspreemia, mille ta sai 1953. aastal. Preemia määramisel tõi Nobeli komitee järgmise põhjenduse: ajaloo- ja biograafiasündmuste meisterliku kirjeldamise, särava kõneoskuse ja inimlike väärtuste kaitsmise eest. Londoni kesklinnas on sellele Suurbritannia suurele kodanikule püstitatud ilmekas monument.

Kakssada kaheksakümmend aastat tagasi, 1730. aasta 25. jaanuaril, astus Vene keisririigi troonile Anna Ivanovna (sünd 1693) – Peeter I Suure vennatütar, kes tookord kandis Kuramaa hertsoginna tiitlit.
Noore tütarlapsena pandi ta 1710. aastal mehele Kuramaa hertsogile Friedrich Wilhelmile, kes juba nelja kuu pärast suri. Pärast seda elas Anna kakskümmend aastat vaikses Jelgava (sks k Mitau) linnas ega söandanud impeeriumi pealinnas toimuvatesse paleeintriigidesse sekkuda. Peeter II ootamatu surm avas talle aga tee võimu juurde.

Kümme aastat kestnud valitsemise ajal (1730–1740) ümbritses Anna Ivanovna end Peterburi õukonnas baltisakslastega. Tema armukeseks oli Ernst Johann von Bühren (1690–1772), kes ajalookirjanduses on enam tuntud prantsusepärase nimekujuga Biron. Kuna keisrinna tundis poliitika vastu vähest huvi, oli just see vägagi auahne mees kümne aasta jooksul Vene riigi tegelik hirmuvalitseja.

Anna Ivanovna suri 1740. aasta oktoobris, jättes trooni oma õetütre Anna Leopoldovna vastsündinud pojale Ivan VI-le, regendina pidi edasi valitsema Ernst Biron. Kuid juba 1741. aasta sügisel toimus Peterburis järjekordne riigipööre, mis tõi võimule Peeter I tütre Jelizaveta Petrovna.

Lõpetuseks veel kroonitud peadest. Üheksakümmend aastat tagasi, 1920. aasta 23. jaanuaril, keeldus Holland (riik, mis I ilmasõjas suutis säilitada neutraliteedi) allumast sõja võitnud Antandi riikide diktaadile ega andnud välja Saksamaa ekskeisrit Wilhelm II (võimul 1888–1918). Saksa endist valitsejat süüdistati rünnakutes “rahvusvahelise kõlbluse ja lepingute pühaduse vastu”. Nii oli vähemalt öeldud Versailles’ rahulepingu 227. artiklis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)