Kolmekümnes kiri: kloun päikese asemel

Kolmekümnes kiri: kloun päikese asemel

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
Olin teel tööle ja ootasin foori taga. Teispool teed seisis…
… kloun.

Keskealine onkel, punaseruudulise jaki, punaste pükste ja sidrunikollase lipsuga. Kohevat juuksekuhilat kattis osaliselt kaabu. Käes hoidis ta… oli see nüüd kott või kohver, ausalt öeldes pole see ju kuigivõrd oluline. Naeratavast näost puudus vaid meik ja erkpunane klouninina. Aga kui sellest kõrvale vaadata, siis – täismäng!
Samal ajal astus lähedal asuvast majast välja kaks tüdrukut. Täitsa tavalised neiud, täitsa tavaliselt riides. Ainult et ühe riided olid eranditult punast värvi.
Fooris vahetus tuli.

Mina läksin üle tee, kloun möödus minust ja märkas siis neid sõbrannasid. Tema niigi rõõmus nägu muutus hoobilt veelgi rõõmsamaks ning mees tüüris enesekindlalt tüdrukute poole.
Olin ammugi jõudnud vöötraja ületada, aga ei suutnud teisiti, kui pidin heitma pilgu üle õla. Ja seal nad kolmekesi olid. Kloun, midagi elavalt seletades, otsis välja pisikese fotoaparaadi. Pealaest jalatallani punasesse riietatud neiu võttis sõbranna kampa ning koos hüppasid nad lumelopasel tänaval õhku. Teisegi korra. Ja kolmanda. Kloun pildistas õnnelikult. Veel paar sõna juttu ning kõik jätkasid poolelijäänud teekonda.

Kas nad tundsid teineteist? Usun, et mitte. Kas nende päev muutus sellest kohtumisest vahvamaks? Kindla peale! Minu päev oli ka kohe toredam, sest juhtus midagi, mis oli tavapärasest erinev. Soe ja värviline.
Neist mõlemast, soojusest ja värvidest, tunnen ma talvekuudel tõeliselt puudust. Taevas on hall, inimesed sumpavad pruunikas lumelopas, puud ja maa on valged. Jah, see valge muutub säravaks neil päevadel, mil paistab päike. Ent päikest on muidugi harva ja siis ka paari tunni jagu (õnneks järjest rohkem, mida nädal edasi!)

Ma tean inimesi, kes ütlevad, et talvemasendust pole olemas. Et see on lihtsalt igaühe hoiakus kinni: mõni kohe otsib põhjuseid, saamaks tähelepanu.
Mina kuulun igatahes sellesse leeri, kes tajuvad külmal pimedal ajal alati, et midagi on valesti. Pole siin tähelepanu otsimisest juttugi, tahaks hoopis üksi olla! Väsimus, unehäired, vähene energia, soov olla omaette, pidev pinge – neid loetakse talvemasenduse sümptomiteks. Ning soomlaste uuringud näitavad, et peamiselt kimbutab see häda naisterahvaid.

Kõige hõlpsam abinõu selle hooajalise masenduse vastu on valgus. Muidugi ei ole see teab mis öko või kokkuhoidlik, aga praegusel ajal panen juba pärastlõunal toas lambid põlema. Õhtuti ka mõned küünlad, sest need tunduvad kiirgavat jõudu ja optimismi. Poen teki sisse peitu, villased sokid jalas. Paraku söön ka hulgaliselt šokolaadi, sest magusavajadus on keskmisest suurem. Ootan kevadet, mis muud.

Samas püüan talvest leida head – möödunud nädalavahetusel käisin külmast hoolimata lauluväljakul kelgutamas. Kulude pool null, tulude poolel märge “oli väga lõbus!”.
Kas Sinagi tunned end rohkem väsinuna, kergesti ärrituvana? Mida Sa teed, et energiat saada? Igas päevas pole ju klouni, midagi-kedagi täiesti ootamatult head ja erakordset. Või on?
Soovin Sulle head!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)