Parem ilma peata kui kaks pead (1)

Parem ilma peata kui kaks pead

KAHEPÄISUS: Kaksikvõim tänapäeva Venemaal kajastub väga hästi ka riiklikus sümboolikas.
Foto: Internet

Säärase pealkirjaga pikem artikkel ilmus sel nädalal autoriteetses Ameerika ajakirjas Foreign Policy. Selle autor, vene-ameerika professor Niina L Hruštšova (fotol) kirjutab, et kahepäine kotkas pole mitte ainult Vene riigivapp – see on ka rahvusliku skisofreenia sümbol.

Niina Hruštšova märgib, et täna kõigub Venemaa ühest äärmusest teise – need äärmused on demokraatia ja autokraatia; kaasaeg ja stalinlik minevik; ettevaatlik liberalism, mida esindab president Dmitri Medvedev, ja repressiivne režiim, mida esindab peaminister Vladimir Putin. Säärane kahestumine on väga hästi kehastunud ka Venemaa riigisümboolikas – kahepäises kotkas, mis on Vene riigi vapp olnud alates XV sajandist.

Vapikotka ajaloost

Pea kogu ajaloo vältel on kotkad – tõsi küll, ühe peaga – olnud paljude impeeriumide universaalseks sümboliks – alates Pärsiast ja Lõuna-Indiast ning lõpetades Mesopotaamia, Anatoolia ja Vana-Roomaga. XIX sajandi alguses valis Napoleon I selle väärika linnu oma vapilinnuks.

Ka tänapäeval jätkab kotkas vapilinnuna. Tõsi, kaasajal on ta märkimisväärse osa oma kunagisest sümboolsest võimsusest kaotanud – selliste riikide jaoks nagu Ameerika Ühendriigid, Egiptus, Iraak, Mehhiko, Poola ja Rumeenia on kotkas pigem rahvusliku suuruse, mitte aga vallutuste ja teiste alistamise sümboliks.

Teine pea muudab palju

Kui kotkale lisada aga veel üks pea, muutub kohe ka võrrandi sümboolika. Bütsantsi keisririigis, selles esimese aastatuhande nn Teises Roomas, sai kahepäine kotkas maailma topeltvalitsemise kehastuseks: linnu üks pea valvas lääne pool toimuvat, teine aga jälgis tähelepanelikult orienti.

Et mitte ajast maha jääda, kinnitas ka Püha Rooma riik juba X sajandil kahepäise kotka oma riiklikuks sümboliks. Kui see impeerium aga 1806. aastal lõpuks lagunes, võtsid tema järglased – Saksa Konföderatsioon ja Austria-Ungari – kõnealuse sümboli üle, kasutades seda vähemalt ajani, mil kujunes modernne maailm, kus kotka teine pea tundus anakronismina.

Saksamaa igatahes loobus kotka teisest peast 1866. aastal (s.o vahetult enne lõplikku ühinemist – toim), kuid Austria-Ungari riigisümboolikas eksisteeris kahepäine kotkas kuni selle riigi lõpuni 1918. aastal.

Venemaa võtab üle

Kohe pärast Bütsantsi impeeriumi kokkuvarisemist 1453. aastal võtsid Vene valitsejad kahepäise kotka oma riiklikuks sümboliks. Kui aga enamlased pärast mõne aastasaja möödumist keisririigi hävitasid, püüdsid nad kohe likvideerida ka kõik jäljed impeeriumi vapist.

Kui Nõukogude Liit aga 1991. a lagunes, taastas president Boriss Jeltsin kahepäise kotka riikliku sümbolina. Sellega asendati Nõukogude impeeriumi sümboliks olnud sirp ja vasar. Jeltsin selgitas toona, et kolm krooni vapil ei ole enam imperialismi sümbol, need sümboliseerivad hoopis riigi kolme võimu – seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Samas väidavad aga asjatundjad, et väljanägemiselt meenutab Jeltsini valitud kahepäine kotkas kujutist Peeter I pitsatil. Nagu teada, oli Peeter I ühiskonna suur reformaator, kellega Jeltsinil meeldis end võrrelda.

Vaidlused sel teemal jätkusid. Inimesed rääkisid, et tegelikult on Venemaale vaja vaid ühe peaga kotkast, kel oleksid selged eesmärgid ja ülesanded, mitte aga kaks pead ja kolm krooni. Praegu on kahepäine kotkas riiklikuks sümboliks vaid Venemaal ja mõnes Balkani riigis (Serbias, Albaanias ja Montenegros).

Toetab rahvuslikku eneseteadvust

Professor Hruštšova kirjutab, et viimasel aastakümnel on kahe peaga kotkas – mis varjatult sümboliseerib Venemaa võimu Aasia ja Euroopa üle – üha enam muutunud vene rahvusliku eneseteadvuse lahutamatuks osaks. “Praegu võite selle kotka kujutist leida kõikjal – miilitsa eraldusmärkidel, siseministeeriumi logol… Teleekraanile ilmub kahepäine kotkas alati siis, kui mõni kõrge ametimees esineb tähtsa avaldusega,” tõdeb ta.

Veel enam, kahepäise kotkaga Bütsants on teema, mida ikka ja jälle käsitletakse televisiooni jutusaadetes, kus kotka imperialistlikku suursugusust nimetatakse Venemaa tulevase kuulsuse tähiseks. Samas räägivad õigeusu kiriku vaimulikud oma jutlustes, kuidas Venemaa peaks õppust võtma oma kuulusrikkast religioossest minevikust.

Peaminister Putin pöördub, rääkides tema juhitava riigi suuruse alustest, sageli mütoloogia poole. “Vene riikluse alustoeks on põhimõte, et jumala ees on kõik inimesed võrdsed,” teatas ta 2000. aastal, kui astus ametisse. “Erinevalt Läänest on Vene õigeusklik kultuur alati rõhutanud kõigi inimeste võrdsust.”

“See on skisofreenia ilming”

“Kahepäine kotkas, mis meenutab Venemaa kuulsaid Bütsantsi juuri, pole lihtsalt imperialistliku mineviku ebaõnnestunult kasutusele võetud atavism,” on Niina Hruštšova seisukoht. “See on skisofreenia ilming, mis täna iseloomustab Vene ühiskonnaelu kõiki aspekte.”

Professori sõnul on Putini ja Medvedevi valitsemine tekitanud nn Tõuka-Tõmba (ingl k push-me-pull-you) kahepäise monstrumi. Peaminister Putin süüdistab Ameerika Ühendriike, et see riik tõukab maailma kuristiku servale, kuna õhutab “konflikte kogu maailmas”. Sellega teeb ta võimatuks poliitiliste kompromisside saavutamise.

President Medvedev aga vastupidi, ütles, õnnitledes oma USA kolleegi Barack Obamat Nobeli rahupreemia saamise puhul, et ta tervitab “võrdsuse ja vastastikuse usalduse põhimõtet… et saavutada üldine rahu ja stabiilsus”. Tema sõnul peaks just see põhimõte olema aluseks Ameerika ja Venemaa suhetele.

Novembrikuises läkituses rahvale püüdis president Medvedev riigi sümboliks oleva kotka teisest peast distantseeruda. Nimelt teatas ta, et valitsus (mida juhib Putin – toim) peab tunnistama oma süüd, et majanduskriis tabas Venemaad sedavõrd rängalt. Lisaks kutsus Medvedev üles mitte teostama nii agressiivset välispoliitikat. “Kuid enne külmub põrgu ära (ingl k it will be cold day in hell), kui Putin, kes kuulas seda kõike täispuhutud ilmel, lubab presidendil kas või väikese osa neist soovunelmatest ellu viia,” on professor Hruštšova veendunud.

Mitte ainult valitsejad

Ta jätkab kurva tõdemusega: “Vene riiki ei tõmba erinevatele pooltele mitte ainult tema praegused valitsejad. Meil, venelastel, on veel ka suuri erimeelsusi oma ajaloo tõlgendamisel ja eriti puudutab see nn stalinismi ajajärku.” Siinkohal toob Niina Hruštšova mõned näited.

Möödunud aastal avaldas liberaalne ajaleht Novaja Gazeta salastatud dokumente, milles jagati korraldusi surmanuhtluse täideviimiseks. Kõik need dokumendid kandsid Stalini allkirja. Kohe pärast dokumentide avaldamist esitas diktaatori lapselaps Jevgeni Džugašvili kohtule aga hagi, milles ajakirjanikke süüdistatakse laimus ja “suure juhi” hea nime teotamises.

2007. aastal kasutati Venemaa koolides aga õppematerjali, milles tehti katse anda miljoneid inimesi hävitanud Stalini tegevusele ratsionaalne põhjendus. Seevastu aastal 2009 tuli haridusministeeriumilt korraldus lülitada kohustusliku kirjanduse nimekirja Aleksandr Solženitsõni “GULAG-i arhipelaag”, milles, nagu teada, paljastatakse stalinliku epohhi õudusi.

Veel üks klassikaline näide, kuidas kahepäise kotka skisofreenia ilmneb tegelikkuses: õppeaasta esimesel poolel räägitakse lastele koolitundides, et Stalin oli “efektiivne mänedžer”, aga kevadel selgitab õpetaja, et seesama inimene pani oma riigi elanike vastu toime lausa õudustäratavaid kuritegusid.

Seepärast ei tasugi imestada, jätkab Niina Hruštsova, et ligi pool Venemaa elanikest peab Stalinit targaks juhiks. 56% küsitletuist on seisukohal, et see Gruusia päritolu liider tegi rohkem head kui halba. Just säärased on Moskvas asuva sõltumatu sotsioloogilise
uurimisasutuse Leveda Keskus hiljuti korraldatud küsitluse tulemused.

Üks peadest tuleks ohverdada

Ajakirjas Foreign Policy ilmunud artikli lõpus esitab professor Hruštšova küsimuse: millisest kotkast käib jutt, kui me räägime Venemaast? Kas Venemaa on innovaatiline, end moderniseeriv gigant, kes pärast külma sõja lõppu on hakanud rajama uut tööstust, millest nii väga unistab president Medvedev? Kas see riik võitleb kainelt ja arukalt oma minevikudeemonitega, liikudes edasi?

Või on tegemist peaminister Putini juhitava kivistunud, pankrotistunud ja meeleheitel riigiga, kus suurem osa ühiskonnast klammerdub mälestustesse kuulsusrikkast möödanikust ja üritab valgendada omaenda ajaloo musti plekke ja pahategusid.
Siinkohal jõuab professor lõppjäreldusele: selle “kahepäisuse” probleemi lahendamiseks on vaid üks vahend, mida tõenäoliselt hindaks väga ka Stalin: üks peadest tuleks lihtsalt maha raiuda.

Omalt poolt võiks veel lisada, et seda artiklit lugedes tekib paratamatult küsimus, millele professor Hruštšova otsest vastust ei anna: kumb peadest tuleks siis ohverdada? Kuid eks sellele küsimusele annab vastuse aeg.


Niina L Hruštšova – vene-ameerika professor, kelle peamine uurimisvaldkond on meedia ja kultuur. Ta on lõpetanud Moskva ülikooli vene filoloogina, õppides lisaerialadena inglise ja itaalia keelt, ning täiendanud end Princetoni ülikoolis. Praegu õpetab USA erinevates kõrgkoolides.
Niina Hruštšova on Nõukogude Liidu endise juhi Nikita Hruštšovi lapselaps.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 106 korda, sh täna 1)