Nael: Elu õhksoojuspumbaga (6)

Nael: Elu õhksoojuspumbaga

 

Soetasin endale eelmisel nädalal õhksoojuspumba. Igati toekas riist. Paigaldasin ära, kuid sellele järgnes rida arusaamatusi.

Toad on vähemalt soojad. Suvel jahedad ja elu kena. Masin veidi müriseb. Umbes nii, et ma ei kuule enam omaenda häält ka, kui naisega rääkida tahan. Mõnes mõttes on see hea. Sest ma ei kuule naise häält ka, kui tema minuga räägib. Kena rahulik.
Naabrite elu siiski eriti rahulik ei tundu olevat. Käivad pidevalt minu peale röökimas.

“Lülita see välja, raisk!” karjus minu peale kolmandal korrusel elav Tõnu.
Õigemini, lause sisust sain ma teada pärast, kui ta oli selle minu palvel paberile kirjutanud. Masin on natuke valju ikka. Kirjutasin vastu, et ei saa, õues on külm, ja ta võiks endale vatitropid kõrva panna, kui ei meeldi.

“Ma tahan Kuuse Lembitu kommentaare suusatamise juurde kuulata,” kirjutas lotendavas maikasärgis naaber vastu, endal tugitoolisportlase traditsiooniline õllenire jälg kaelusest nabani jooksmas. Minu selgitusi ta ei kuulanud ja rahunes maha alles seepeale, kui ma lubasin talle Vancouveri olümpiamängudeks kõrvaklapid muretseda. Röhitses korra ja loivas taas trepist üles.

Järgmisena tuli altkorruselt Nadja, kes on väga tagasihoidlik naisterahvas. Võõraid mehi tal külas ei käi, enda oma ka pole. Tema kümnest kassist ainult üks käibki koridoris kusel. Väga tore inimene.
Kahjuks ei ole mulle antud suu pealt lugemise oskust, seega tuli jällegi paber ja pliiats appi võtta.

“Mul kassid ei saa tududa,” kirjutas Nadja väriseva käega paberile.
“Miks?” kirjutasin mina vastu.
“Müriseb,” vastas ta napisõnaliselt.
“Aga mina tahan sooja saada,” kirjutasin mina.
Nadja naeratas nukralt ja tegi minekut.

Hulluks läks asi siis, kui ukse taha ilmus minu ülekoridori naaber Meelis, kes pikka juttu ei salli, ja teatas, et kui ma kohe oma õhksoojuspumpa kinni ei pane, siis pean endale muretsema pikendusega hambaharja. Minu naiivse küsimuse peale, miks, vastas tema: “Aga seks!” Olin sügavalt imestunud. Ma ei olnudki enne kursis, et Meelisele meeldivad meesterahvad, siiski keeldusin pakkumisest viisakalt. Mitte et ta mulle inimesena ei meeldiks, aga pole lihtsalt sedasorti mees.

Meelis millegipärast ei leppinud keeldumisega ja röögatas: “Sa ei saa aru vä?” Püüdsin talle ääri-veeri selgitada, et mulle ei sobi sellised asjad, kui käis pauk. Otse kümnesse. Sülitasin kurku lennanud hambad välja ning loputasin suud. Ma ei suuda mõista, mis inimestele ometi sisse läinud on. Miks neile ei meeldi, et minul oleks hea soe olla.

Mina ei tee näiteks probleemi sellest, kui minu hetkel välisreisil viibiv seinatagune naaber Artur norskab sellise häälega, nagu laseks keegi ta peeretusi läbi helivõimendi, või kui ülemise korruse Merikesele tulevad jälle meeskülalised ning minu elutoa lamp hakkab keset ööd kõikuma nagu maavärina eeltõugete ajal ja ülevalt kostab selliseid häälitsusi, mille peale on üle tänava asuva hotelli külalised isegi politsei kutsunud, arvates, et meie majas kedagi tapetakse.

Mis mul muud üle jäi, kui pidin oma õhksoojuspumba maha monteerima ja tagasi viima. Kaotasin veidi raha, kuid loodan, et vähemalt elu ei ole enam nii tormiline kui viimastel päevadel.
Pidin külastama ka hambaarsti, kuna Meelise löögi tagajärjel saan ma nüüd suppi süüa suud lahti tegemata. Hambaarsti ukse taga nägin vana klassivenda Ivarit, kes mind nähes rõõmsalt hambutu suuga naeratas. “Ma kuulsin, et ostsid ka õhksoojuspumba,” pudistas ta. Mul jäi üle vaid noogutada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)