Eelolev nädal möödanikus

Homme möödub sada viiskümmend aastat päevast – 1860. aasta 17. jaanuar (vkj) –, mil Lõuna-Venemaal Taganrogi linnas sündis kõigi aegade üks geniaalsemaid kirjanikke (see on minu väga subjektiivne seisukoht – U. K.) Anton Tšehhov (suri 1904). Siin maises ilmas elas ta kõigest 44 aastat, kuid tema raamatuid loeb kogu maailm ja tema näidendeid lavastatakse kõikjal. Võib öelda, et aastatega on Tšehhovi kuulsus aina kasvanud.

Üheksakümmend aastat tagasi, 1920. aasta 20. jaanuaril, sündis Itaalias Aadria mere ääres asuvas Rimini linnakeses kõige aegade üks kuulsamaid filmilavastajaid (samuti minu väga subjektiivne seisukoht – U. K.) Federico Fellini (suri 1993). Tegemist on mehega, kel õnnestus oma loominguga luua kummaline, täis veidrusi, samas aga äärmiselt haarav ja meeldiv maailm.

Siinkohal loetleksin vaid mõned tema tuntumad linateosed, mis on ka Eesti kinodes jooksnud: “Cabiria ööd (Le notti di Cabiria, 1957), “Magus elu” (La dolce vita, 1960), “8½” (1963), “Orkestriproov” (Prova d’orchestra, 1979), “Naiste linn” (La città delle donna, 1980), “Ja laev läheb” (E la nave va, 1983 – suurepärane, sümboliterohke pilguheit I maailmasõja algusaastale), “Ginger ja Fred” (1986), “Intervjuu” (Intervista, 1987)…

Ja loomulikult teos, mis minu arvates kuulub Fellini loomingu tippu ja mis kriitikute arvates olevat võtmeks kogu tema loomingu mõistmisel – “Amarcord” (1973). Tegemist on tõelise kunstniku lausa geniaalse ja äärmiselt groteskse tagasivaatega lapsepõlvele, kooliaastatele ja kooliõpetajatele.

Sada viis aastat tagasi, 1905. aasta 21. jaanuaril, sündis Põhja-Prantsusmaal Manche’i departemangus asuvas Granville’i linnakeses maailma üks kuulsamaid moekunstnikke Christian Dior. Ta suri küll juba 52. eluaastal (1957. aastal), kuid tema alustatud ettevõtmised elavad tänaseni.

Kuuskümmend aastat tagasi, 1950. aasta 21. jaanuaril, tabas suur kaotus maailma kirjandust. Nimelt suri Londonis oma 47. eluaastal tuberkuloosi Eric Arthur Blair, kes on enam tuntud kirjanikunime George Orwell järgi. Tegemist on kirjanikuga, keda kriitikud on õigustatult võrrelnud Jonathan Swiftiga – aastatel 1667–1745 elanud iiri satiiriku ja esseekirjanikuga.

Ühtekokku kirjutas Orwell üheksa raamatut, lisaks veel hulgaliselt artikleid ja retsensioone. Maailmakuulsuse tõid talle aga kaks viimast teost “Loomade farm” (Animal Farm, 1945; e.k 1988) ja “1984” (Nineteen Eighty-Four, 1949; e.k 1990). Need on kaks hiilgavalt kirja pandud satiiri ebainimlikust (selle sõna otseses tähenduses) diktatuurist. Neid raamatuid ümber jutustada pole võimalik, neid peab igaüks ise lugema.

Nelikümmend aastat tagasi, see oli 1970. aasta 20. jaanuaril, võeti Nõukogude Liidu valitsuse otsusega kodakondsus Jossif Stalini tütrelt Svetlana Allilujevalt (sünd 1926), kes praegu on USA kodanik ja kannab nime Lana Peters. Sel naisel on äärmiselt huvitav ja seiklusrohke elukäik. Kes huvitatud, leiab selle kohta kirjandust. Alljärgnevalt peatuksin vaid mõnel faktil, mis aitavad paremini mõista Nõukogude võimude neli aastakümmet tagasi tehtud otsust.

Nimelt tekitas Svetlana Allilujeva 1967. aastal tõelise rahvusvahelise skandaali, kui ta Indias viibides palus ootamatult sealsest USA saatkonnast poliitilist varjupaika. Säärast sammu käsitleti Kremlis kui kodumaa reetmist.
Ameerikas abiellus Svetlana tuntud arhitekti William Wesley Petersiga (elas 1912–1991), siit ka tema uus perekonnanimi. 1984. aastal naasis ta koos tütrega Nõukogude Liitu, kus tema kodakondsus taastati.

Elanud aga vaid kaks aastat Gruusias Thbilisis, esitas Lana Peters tookordsele Nõukogude liidrile Mihhail Gorbatšovile palve, et tal lubataks riigist lahkuda. Thbilisist ära sõites ütles naine ajakirjanikele põlglikult, et ta “tüdines elamisest koos metslastega”. Samas arvasid paljud, et tegelik põhjus, miks proua Peters kunagisele kodumaale üldse tagasi tuli ja sealt varsti kiiresti taas lahkus, oli naise kavatsus koguda materjali oma uue raamatu jaoks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)