Ajalookilde müstiliselt Venemaalt (5)

Ajalookilde müstiliselt Venemaalt

 

Seekordses ajalooülevaates räägib Nasvalt pärit ajaloouurija KALLE KESKÜLA teemal, mis kodukandi möödanikku justnagu ei puuduta – riikluse tekkest ja arengust meie idanaabrite juures. Kuna lugu saab alguse nn viikingite ajal, kus ka Saaremaal oma kindel koht, siis ehk ei tundugi see teema niivõrd kauge.

Vene riigi tekke ajend oli Euroopas kasvav nõudlus sellistele kaupadele nagu soobli- ja hülgenahad, morsakihvad, merevaik, mesi, vaha, puit, tõrv. Neid kaupu vahendasid põhiliselt Rootsist pärinevad idaviikingid (varjaagid). Kaubeldi slaavi, balti, läänemeresoome ja saami hõimudega, aga varjaagid panid aluse ka Vene riigile.

1113. aastal kirja pandud Nestori (u 1056 – u 1114) kroonika (“Jutustus möödunud aegadest”) kirjeldab Venemaa sündimist, kui idaslaavlased 862. aastal kolm varjaagidest venda endile valitsejaiks kutsusid:
… kihutati varjaagid tagasi mere taha, ei antud neile maksu, vaid hakati end ise valitsema. Ei olnud õigusepidamist, suguharu tõusis suguharu vastu, ja nende vahel oli suur riid ja segadus, ja nad hakkasid omavahel sõda pidama. Ja nad ütlesid üksteisele: otsime endale vürsti, kes valitseks meie üle ja mõistaks kohut. Ja nad läksid üle mere varjaagide juurde, keda kutsuti russideks, nagu teisi kutsuti svealasteks, norralasteks, anglideks või götalasteks.

Ja tšuudid, sloveenid, krivitšid ja vessid ütlesid russidele: meie maa on suur ja lai, kuid korda ei ole seal mitte – tulge valitsege meie üle ja olge meile vürstideks. Ja kolm venda valiti nende seast, need võtsid russe enesega kaasa ja tulid. Kõige vanem vend Rjurik asus Novgorodi, teine, Sineus, Valgejärvele, kolmas, Truvor, Irboskasse. Nende [russide] järgi sai Venemaa [Rossija] oma nime.

Russide riigi rajamine

Pikkade heledajuukseliste russide asuala Roslagen (loe: russlaagen) oli Kesk-Rootsis. Kaubeldi isurite, vadjalaste ja vepslastega, russide idapoolne tugipunkt Aldeigjuborg asus Olhava (Volhovi) jõe suudmes Laadoga järve lõunakaldal.

Uurijad peavad Aldeigjuborgi (vene k Ladoga, alates 1704 Staraja Ladoga) ka Rjuriku esimeseks residentsiks. Pärast vendade surma laienes Rjuriku võim ka nende aladele, tema uus tugipunkt rajati ühele künkale Olhava väljavoolul Ilmjärvest. Ilmeni slaavlaste asualal tekkinud uue linna nimeks sai Holmgardr (vene k Rjurikovo gorodištše, hiljem Novgorod).

Rjurikust sai Novgorodi vürst, varjaagivendade sugulane Helge (Oleg) vallutas Smolenski ja Kiievi, rajades nii uusi tugipunkte teel Kreeka linnriikideni, eeskätt Ida-Rooma kreekakeelse pealinna Konstantinoopolini (aastani 330 Byzantion, alates 1930 Istanbul). Olegi eestkostel sai Kiievi vürstiks Rjuriku poeg Ingvar (Igor).

Noorelt hukkunud Igori järel jäi Kiievit valitsema tema lesk vürstinna Olga. Nende poja Svjatoslavi poeg Vladimir abiellus Ida-Rooma (hakati renessansiajal Bütsantsiks nimetama) keisri Leo VI tütre Annaga, astus 988. aastal kreeka-katoliku usku ja tõusis Kiievi suurvürstiks. Kiievi-Vene riikluse rajas tema poeg Jaroslav Tark, kes sündis Vladimir Püha abielust Polotski vürstitari Rognedaga.

Sissetung Eestisse ja seos Saaremaaga

1030. aastal tungis Jaroslav Tark Eestisse ja maksustas Ugandi. Taarapadu linnus põletati, samasse ehitatud uus kindlus nimetati Jurjeviks (Georgi ehk Juri oli Jaroslav Targa ristinimi).

Rjuriku dünastia valitses Venemaad enam kui seitse sajandit, Ivan Julma ja tema poja Fjodorini. Ivan Julma tütar Maria laulatati 1573. aastal Nov-gorodis Saaremaa tolleaegse valitseja hertsog Magnusega. Viikingidünastiate abielu oli Saaremaale igati kasulik – hoidis see ju Liivi sõja siit eemal, meelitas saarele sõjapõgenikke Viru- ja Tartumaalt ning lõi pinna [Kuressaare] linna sünniks ja arenguks.

Venemaa pealinnad

Russide kaubalinnad Aldeigjuborg, Holmgardr ja Kiiev olid Venemaa esimesed pealinnad. Rjuriku dünastia valis pealinnaks ka Moskva.
Sankt-Peterburg tekkis teist-moodi. Nõukaaegse ajalookoolitusega inimestel on ilmselt meeles pilt Peeter Esimesest, kes Neeva jõe ääres sooserval hobuse seljas istudes näpuga näitab, kuhu Venemaa uus pealinn rajada. Maalilt aga jäeti välja Ingerimaa pealinn Nyen (Neeva rootsi k), mille Vene väed aprillis 1703 vallutanud olid.

Seda valget laiku aitab täita Eesti ajalooarhiivi tänavu üllitatud Liivimaa kroonika järg. Kroonikat pidas Viru-Jaagupi pastor Christian Kelch. 1710. aasta katk viis ta manalasse, aga tema poeg, Tartu raehärra Christian Kelch müüs kroonika Saaremaa maapealikule Heinrich Johann Tunzelmannile. Praegu on ürik hoiul Tartu ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas. Selle tõlkis ajalooinstituudi vanemteadur Ivar Leimus.


Avaldame Christian Kelchi kroonikast kaks kildu

Lehekülg 235:

Eespool jutustasime, kuidas venelased lõpetasid oma sõjakäigu Nöteburgi kindluse vastu Ingerimaal ja asusid talvekorterisse. Kevadel hakkasid nad peale sealt, kus olid sügisel pooleli jäänud ja suutsid oma kavatsused teoks teha seda kindlamini, et Ingerimaa kaitseks määratud armee kindralmajaor Crohnjorti juhtimisel ei olnud võimeline neile vastu seisma (Ingerimaa oli Stolbovo rahulepinguga 1617. aastast Rootsi provints, kuhu asustati Soomest hulganisti uusi elanikke, keda hakati kutsuma ingerisoomlasteks – K. K.).

Aprillis 1703 tuli Peter Aleksejevitš ise Ingerimaale, et vallutada Nyenskans (Nyenskansi kindluses asuva Rootsi väe kaitse all oli 1642. aastal pühitsetud Ingerimaa pealinn Nyen – K. K.), üks mereäärne kindlus, kus komandant ooberst Johan Apolloff (rahvuselt venelane, ka linnakodanike hulgas oli vene kaupmehi – K. K.). 26. aprillil prooviti kindlust tormijooksuga ära võtta, aga löödi suurte kaotustega tagasi. Seejärel korraldati vormikohane piiramine ja heideti mõne päevaga kindlusse 1075 pommi.

1. mail sõlmiti alistumisleping, mille esimene punkt lubas Nyeni komandandil koos sõdurite ja ohvitseridega kindlusest lahkuda ning mööda Koporje maanteed Narvani vabalt liikuda.
2. mail marssis Peeter I oma meestega Nyenisse (soome k Nevanlinna).

Lehekülg 237:

Kui venelased olid Nyenskansi kindluse oma võimusse saanud, siis kuuldi suurtest plaanidest, missugune staapel sinnasamasse uute laevade ehitamiseks tulevat rajada. Seetõttu polevat nad purukspommitatud vanast kantsist midagi pidanud, vaid asutanud teise kohta uue, mille nad tsaari järgi nimetanud Peterburiks.

Samuti olevat nad lähedal asuvale Retkisaarele kantsi (Peeter-Pauli kindlus – K. K.) püstitanud ja püüdsid end igal viisil kindlustada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 229 korda, sh täna 1)