Kui prooviks sel aastal sedapidi (2)

Kui prooviks sel aastal sedapidi

 

Uue aasta argipäev on kätte jõudnud ja õige varsti ei mõtle me keegi enam sellest kui uuest aastast. Tasapisi ununevad endale uueks aastaks antud lubadused ja kui selle aasta lumerohkus välja arvata, siis ei tundugi see aasta enam kuidagi teistsugune kui eelmine.

Presidendiproua Evelin Ilves kutsus aasta lõpus inimesi üles ise oma elu üle otsustama, öeldes, et kui inimene suudab ise oma elu juhtida, annab see talle tagasi hingerahu.

Nagu punane rätik härjale

See üleskutse mõjus paljudele nagu punane rätik härjale. Et mida sa siin juhid, kui enam tööd ja leibagi ei ole ja üleüldse olevat see Evelin üks eluvõõras inimene ja katsugu ise kolme tuhande krooniga ära elada. Eks ta tõsi on, et kui esmavajadused on rahuldamata, siis on ikka üsna keeruline oma elus midagi rõõmsat näha. No kuidas sa sellises olukorras oma elu juhid?

Ka kunagi antud lubadus süüa vabaduse nimel kas või kartulikoori on jäänud eelmisse aastatuhandesse ja ununenud. Kui täna keegi töötule ütleks, et mis sa hädaldad, söö kartulikoori ja ole õnnelik, et ikka veel vabal maal elame, siis vaevalt, et keegi sellist soovitust kuulda tahaks. Vabadus, mis veel paarkümmend aastat tagasi tundus kättesaamatu, on tänaseks reaalsus, mille üle enam eriti pikalt ei arutleta.

Me oleme harjunud sellega, et poest on kõike saada ja meie elustandard on nõukogudeaegse eluga võrreldes tunduvalt tõusnud. Olen mõtisklenud selle üle, miks nii paljude eestlaste jaoks tähendab edu ennekõike majanduslikku edukust. Ehk ongi põhjus selles, et veel paar-kümmend aastat tagasi oli see vaid väga väheste privileeg ja enamusele kättesaamatu. Isegi kui palk oli hea, polnud ilma tutvusteta selle eest suuremat osta, ja rahaliselt jõukas inimene võis mõne väljamaalase pilgu läbi elada meil ikka nagu vallavaene.

Kunagi soovisime väga kapitalismi

Nii polegi vist imestada, et vabaduse saabudes kiirelt sinna va materialismi kukkusime. See, mis enne tundus kauge, sai ühtäkki kõigile kättesaadavaks, ole vaid mees ja rüga tööd teha, küll siis ka rikkus tuleb. Kui edukultusest haaratud inimene läheb pankrotti, siis leiabki ta end otsejoones tühjusest – kui ei ole materiaalset heaolu, siis ei olegi justkui enam mitte midagi.

Täna tundub, et koos materiaalse heaoluga on kadunud ka väärikus ja lugupidamine ning unustatud väärtused, mida rahas mõõta pole võimalik. Hea emakeeleoskus, oma kultuur, demokraatia – kas me mõtleme vahel, mida need meie jaoks tähendavad? Kui mõelda tagasi läinudsuvisele laulu- ja tantsupeole, siis usun vägagi, et kusagil sügaval on meie sees alati alles see eestlus, mille nimel võidelnud oleme ja mille pärast peaksime rõõmu tundma ka siis, kui materiaalsed võimalused on kasinad.

Kui aga vaadata meie igapäevast elu, siis tundub mulle, et meie suhtumine on sageli selline, et meie riik ei ole ikka veel meie endi oma, selle riigi tegemiste üle otsustaks justkui ikka veel keegi teine. Miks muidu sõimame me nagu üks mees poliitikuid, vallaametnikke, firmajuhte. Kõik maailmahädad oleksid justkui nende põhjustatud, isegi ülemaailmne majanduslangus.

Ise käitume nagu moonakad

Ma ei arva, et kõik need, kes meie riigis elu korraldavad, on sada protsenti head ja aatelised, aga ei usu ka, et nad sada protsenti kõik halvad on. Täna räägime, et riik on süüdi, et lasi sellel kõigel juhtuda ega pidurdanud sisetarbimist, samas adumata, et sisetarbijad olime ju meie ise, selle riigi kodanikud. Õige ta ju on, et sõltume paljus just neist, kelle oleme ennast esindama valinud, ja õige on ka see, et meie valitud esindajad ei ole osanud alati teha parimaid otsuseid.

Samas on igaüks meist, kes me lasime end edukultusest pimestada, olnud oma pisikese panusega osaline sellesama majanduslanguse kiiremas tulekus. Sest kui palju on meie hulgas neid, kes pole võtnud pangalaenu, liisinud autot või kasutanud krediite, mõtlemata seejuures üleliia säästmisele? Soov oma elujärge parandada on loomulik ja inimlik, seepärast ei tohiks me end liialt süüdistada. Aga pole siis ju kõiges süüdi ka poliitikud, sest omaenda isikliku elu tasandil tegime oma otsused kõik ikka ise.

Ärgem siis käitugem oma riigis nagu vaesed moonakad, kes mõisahärrasid kiruvad. Käitugem nagu vabad kodanikud, kellel on õigus sõna sekka öelda, aga tehkem seda väärikalt ja viisakalt, mäletades ja arvestades nii riigi kui ka iseenda valusaid õppetunde. Tunnetagem, et oleme vabad inimesed vabal maal ja unustagem okupatsiooniaegne stiil pidevalt kedagi kusagil kõrgemal olevat süüdistada. Ehk mõtleski presidendiproua just seda oma elu juhtimise all? Headus külvab headust ja lugupidamine lugupidamist – kui püüaks uuel aastal õige sedapidi ja vaataks, mis välja tuleb.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 32 korda, sh täna 1)