Täna saab 75-aastaseks Vilsandil sündinud ja kasvanud teada-tuntud koduloolane, endine sõjaväelane ja kooliõpetaja Sulev Truuväärt.
Kuressaares pensionipõlve pidav Sulev Truuväärt on ka Oma Saare ajakirjanikele pajatanud põnevaid lugusid nii oma teenistuskäigust kui ka aastakümneid tagasi sõjaväes ette tulnud vahejuhtumitest. (OS, 28. märts 2008, OS, 26. juuli 2008 jne.)
Koduloolasena on ta uurinud põhiliselt Vilsandi saarel toimunud sündmusi. Ettekannetega on juubilar esinenud mitmel ajalookonverentsil. Sulev Truuväärti lugu “Meenutusi elust Vilsandi saarel pärast suurt sõda” (mälestuskirjutiste võistluse võitja) on ilmunud Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatus.
(Vaadatud 80 korda, sh täna 1)
Loading ...
OLen seda meest Vilsandil näinud ajal, mil töötas sõjakomissarina. Polnud laita mees. Murnder igatahes ei olnud mõistust äras võtnud erinevalt piirivalve tolgustest.
Aga Vilsandi põhielanike või stammkundede seas olid omad usaldusisikud nii GRUl, nii KGBl kui ka piirivalvel. (Truuväärti jääb kindlasti mängust välja, tema sugulaste eest ma ei vastuta) GRUd esindas surmkindlalt laulu- ja kirjamees JUhan Saar, kes jagas mulle oma muljeid äsjastest kordusõppustest. Piirivalve närune nuhk, Evisalu suur sõbrake, oli kõrgema haridusega nagu ka tema kaasa. Kui ta kurat oleks tõtt rääkinud, poleks häda midagi, aga valetas nagu praetud keravälk ning keeras asja eest-teist taga Evisalu minu vastu üles.
Aga kes esindas kohalikku KGBd, seda minu mõistus ei võta. Lahtiseid otsi on liiga palju.
—
Hiljuti ilmus Victori Verniku raamat Vilsandist. Pidin veelkordselt veenduma, et ega ükski heategu karistamata ei jää. Nii sai ta omal ajal minu käest tasuta sadu meetreid kaablit elektriliini tarvis ning seda minu initsiatiivil Nii selle kui ka paljud muud teda toetavad sammud vaikis härra maha. Aga kogu olustikkuekspeditsioonis kirjeldas pahatahtliku karikatuurina, kuigi teadis tegelikke asjaolusid. Ei hakka seda vastikut plära pikalt ümber kirjutama, küll aga vaid ühest asjaolust. Nii arvas see isehakanud ekspert, et isekirjutaja lindile iga tunni järel kriipsu tõmbamine koos kellaaja ja kuupäeva äratoomisega olevat olnud vaid alluvate mõnitamine. Mina aga pidasin ja pean seda teadustöö põhinõudeks. Me nimelt arvutasime välja tundide keskmised. Selleks oli vaja teada tunni algust ja kõpp. LInt ise oli kokkuvolditav ning kippus voltimiskohtadest rebenema. – Kui ei oleks olnud kirjas iga lindijupi dateeringut, siis lindi katkemisel oleks see olnud vaid vanapaber. Aga isegi terve lindi puhul oli vaja teada neid andmeid, et vältida inilmikku segiminekut. Pealegi esines voolukatkestusi, mis omakorda asja keerumamals muutis.
OLen seisukohal, et iga kindgsepp jäägu oma liistude juurde ning kingsepa tasandilt ei tohiks küll teadustööd arvustada.
—
Aga kes oli kolmas?
—
Neöjandast edaspidi, ka tema oli olemas. . Kunagine aktiivne küüditaja, kes põgenes rahva eest Vilsandile.
Kas Vilsandil ei elanud kunagi üks armenjan.Vaatas kedagi Papissaare sadamas nagu saakloomaendal selline KGB nuhinägu peas.
keegi K…a…e ?
See oli tõepoolest Evisalu ülipüüdlik lakei. Jaan Fatalile rääkis ta uhkelt üksjagu täienduskursustest Riias ning ta naisuke jäi minule oma jutuga vahele.
Kui Evisalu peatus Vilsandil, siis ikka Tiblagorskis ning too sell tolknes samas. Hiljem muudkui ptaalis, et Arts ütles nii ja Arts ütles naa…
Minu teada töötas see armeenlane 80-ndatel Vilsandi ilmajaamas.Eesti Vabariigi alguses 90-ndatel pidas “Lossi” hotelli all olevas keldris šašlõkibaari.100%.
Nägin teda ka seal keldris. Oli tore ja lahke mees. Huvitav, mis tast on saanud.
—
Aga kes teab midagi Jüri Luigast, kes nõukogude miilitsana mind üliülbelt juuksuritööjas arreeris ning küsimuse peale, milles asi, vastas, et “ka kirikus ei öelda kaks korda”. Loodan väga, et ta ei risusta meie politsei ridu.
—-
Vilsandiga olid lood niiii, et ilmajaama plikad saadeti Rostovist Doni äärest ja veel kusagilt mujalt Venest. Ilmajaama ülem pani nad hobusele heina tegema, aga usutasvasti ka oma pudrulojustele. Plikad aga olid suure rõõmuga vastu võtnud suunamise Pribaltikasse.
Ma ei tea, kuidas see neil õnnestus, kuid nad oskasid end viimases hädas Kihelkonna piirivalvuritele mehele sokutada, et vaiid perekondlikel põhjustel koos soldatiga minema sõita.
Oma koolidesse aga saatsid kirja, et “krasnõi kulak ekpluatirujet jne ning ärge enam kedagi siia suunake.
—
Üks piiga oli imekena rühikas ja vormakas vene neiu, lausa õitsev kevad ise. Ajasin just Suumanni SAssiga juttu, kui ta meie lähedalt möödus, LOotsin kuulda midagi väga ilusat, sest ka loodus meie ümber õitses.
Aga see molkus rikkus kõik nilbete sõnadega “küll on hea piimaanniga tissid..”
Palun jätke armeenlane mängust välja- ta oli umbkeelne ning tal oli seetõttu suhtlemisraskusi, rääkimata siis veel teiste jälgimisest.
Keegi näikse justkui hirmul olevat…? Kui nii, siis valik on väike.
Kõik nuhid olid “lahked ja toredad.”Nii sai paremini pugeda hõlma alla.