Mõned head aastad tagasi märkasin, et mu hea tuttav varjab hoolika meigiga sinikat näol. Seletuseks sain midagi segast olmeõnnetusest. Mõne aja pärast oli tuttav taas “ahjusiibri otsa jooksnud”.
Tõeni jõudmine, et mu sõbral on vägivaldne elukaaslane, võttis kannatlikkust ja aega. Soovitasin tal pöörduda abi saamiseks politsei poole, mida ta lõpuks ka tegi. Kirjutas politseisse ühe avalduse, teise ja kolmandagi, kuid vägivallatseja suutis alati politsei n-ö ära rääkida. Puudusid otsesed tõendid, et just see mees vägivallatses.
Viimases hädas pöördus mu tuttav kohtusse, et tema elukaaslasele määrataks lähenemiskeeld. Lähenemiskeeld määratigi, kuid hullumeelne olukord jätkus. Mees terroriseeris naist ja lapsi edasi. Politseist polnud taas abi, sest lähenemiskeelu rikkumist tõendada oli pea võimatu. Sõna sõna vastu ja manipulaatorist vägivallatseja esines politseis kui õige mees.
Olukorrale tõi leevendust elukoha vahetus. Valusaid näiteid, kus minu poole on abisaamiseks pöördunud peres vägivallatsejate ohvrid, on kahjuks mitmeid. Läbi karmi kadalipu on viimaks ka abi leitud. Rõhutan, läbi kadalipu…
Tõendamine on keeruline
Olen töötanud korrakaitse valdkonnas inspektorist ministrini üle kahekümne aasta. Lähisuhtes vägivalla tõestamine on politseile alati olnud probleem, sageli sunnivad hirm ja valehäbi kannatajat vaikima. Perevägivalla tõendamine on politseile pea sama keeruline kui mõrvade või vägistamiste uurimine.
Paraku ei ole füüsiline vägivald ainus vägivalla liik. Veelgi keerulisem on tõendada vaimset vägivalda, mis paljudel puhkudel kestab aastaid. Ometigi olin pikalt arvamusel, et seadusliku abi saamine ON palju lihtsam. Minu ettekujutus süsteemi töökindlusest oli kaua naiivselt optimistlik.
Osaledes naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeval toimunud rahvusvahelisel konverentsil “Naistevastane vägivald. Seadusandlus, meedia ja avalik arvamus”, sain taas kinnitust, et selles valdkonnas EI KAITSE meie seadusandlus kaitsetuid piisavalt.
Alates 2006. aastast on kriminaalmenetluses võimalik kohaldada lähenemiskeeldu isikute suhtes, kes on sooritanud isikuvastase kuriteo. Lähenemiskeelu eiramise korral saab rikkujat karistada kuni üheaastase vangistusega. Poleks nagu probleemi – lähisuhtes ilmutatud vägivalla korral määrab kohus vägivallatsejale lähenemiskeelu ja kui seda rikutakse, saab süüdlane karistada. Saatan peitub detailides!
Ohvri pöördumisel politseisse algab kõik korrakaitsja SUHTUMISEST, sagedased on juhud, mil abi jääb saamata lihtsalt sellepärast, et politseinik ei mõista olukorra tõsidust. Ja vahendid, mida politsei rakendada saabki, on tänases seadusandluses puudulikud. Viimase kolme aasta jooksul on lähenemiskeeldu kohaldatud vaid 40 juhul. Lähenemiskeelu tagamiseks puuduvad Eestis aga praktilised turvameetmed.
Suhtumist on vaja muuta
Soomes saab lähenemiskeeldu taotleda nii kohtult kui ka politseilt. Ajutise lähenemiskeelu, mis jõustub kohe, võib väljastada politseinik või prokurör. Peresisest (kui jagatakse ühist elamispinda) lähenemiskeeldu rakendab politsei kohe ja vajadusel võetakse vägivallatseja vahi alla. Norras määrab ajutise lähenemiskeelu politseinik või prokurör ning seegi hakkab kehtima kohe. Kohus teeb otsuse viie päeva jooksul.
Mida meie siin ja kohe tegema peame? Politsei peab saama ajutise lähenemiskeelu määramise õiguse, mis vaadatakse kohtu poolt läbi mõne päeva möödudes. Lähenemiskeelu järgimise üks kontrollivõimalusi oleks näiteks elektroonilise jalavõru kasutamine. Politsei saab operatiivselt teavet ja rikkumise korral on tal alus kurjategija vahistamiseks.
Tänane seadusandlus ja selle rakendamine lähisuhte vägivalla osas on puudulik. Ja seda saab muuta kohe. Lõputu protsess on aga meie kõigi SUHTUMISE muutmine. Tuttav saab vägivalla all kannatajat aidata julgustamise ja toetamisega. See, et üks vanem ei saa aru ega tea, et teine vanem last ahistab, on võimatu ja seega kuritegelik.
Kui naaber, kes näeb pealt perevägivalda, ei reageeri, on ta kaasaaitaja. Politseinik, kes ohvrit ei aita, ei tohiks mundrit kanda. Seaduseandjad, kes ei suuda luua toimivaid seadusi, ei vääri oma kohta.
Võtame pea liiva alt välja ja kaitseme kaitsetuid!
Loading ...
Urve kaitseb! Kes siis veel? Reformierakond!
Olen ise kordi pealt kuulnud naabrite hirmaid tülisid, kus arvasin, et hommikuks on laibad maas. Palusin meest sekkuma, kuna ise ei oleks nii julge olnud. Mees keeldus ja ütles, et ta ei taha sellesse tülli sekkuda ja ta teadis ka põhjust, miks. Järgmisel päeval jalutas see paar armulikult minu silme eest mööda ja kui ma ei oleks teadnud, oleksin arvanud, et tegemist on palavalt armunud paariga. Nii on lood. Eks naised ise on ka tihti selles oluorras süüdi, et jätavad õigel ajal reageerimata. Kui on olnud üks vägivallajuhtum peres, ei jää see kindlasti ainsaks. Tihti kaalutakse ka majanduslikke aspekte ja arvatakse, et laste pärast peab edasi koos elama aga tegelikkuses just laste pärast selline suhe tuleb lõpetada. Aga praktikas ei ole seda sugugi lihtne teha. Samas tean ka mitmeid juhtumeid, kus küll politsei kohale kutsutud, aga mingit kaitset pere küll saanud pole, pigem läheb asi selle tõttu veel hullemaks.
Mingist lehest lugesin, kuidas USA ühes osariigis politsei lahendab peretülisid. Tuleb vihast lõkendavate inimeste koju, sõnagi lausumata võtab tooli, teeb külmiku ukse lahti ja hakkab seal sööki isukalt sisse ajama. Katsu sa siis selle pildi juures tõsiseks jääda. Meil see vist poleks võimalik, sest kohe hakataks kisama, et politseinik ahistab…
Lugeja tõi välja huvitava näite, mis võib olla tõsi aga samas võib ka olla mtte tõsi.
Eestis võib olla tõsi aga võib ka mitte olla tõsi aga mis liidab inimesi kõige rohkem – ühine vaenlane.
Siis on nii, et peretüli puhul tuleb politseinik kohale – vaatab asja üle ja siis saadab laamendava härja v%ttu ja räskava emase p%tsi. Peale seda on hetkeks vaikus ja siis ei ole probleemiks see, mis probleemiks oli, vaid see, et kuidas riigi esindaja ikka käitus ja vaenuväed konsolideeruvad ühise vaenlase vastu.
“No võmmid on ikka sead küll!” – see lähendamine lahendab hetkeks paljud pereprobloeemid ja sellise jutuga saab isegi põhjendada kainerisse sattumist “võmmid peksid mind kumminuiaga ja panid kainerisse” ning siis saab selle jutuga isegi ajalehte pöörduda ning ajaleht avaldab sellise jura “jobu toimetusele teada” klausliga.
Seks korraks on probleem lahendatud aga tegelikult probleem ei ole kuskile kadund või haihtunud – see võib plahvatada iga hetk uuesti.
Perevägivald on suureks probleemiks juhul, kui mängus on lapsed – JOKK lahendus töötab täiskasvanute puhul aga kui mängus on ainult kaks täiskasvanut, siis kannatanu kannatused on kannatanu probleem.
Kaitsmist väärib see, kesennast ise kaitsta ei suuda. Kahjusk ongi nii, nagu Kalle Laanet kirjutab – kaitsetu on kaitseta, igas mõttes.
Teatan kurbusega kõige targemale, et kriminaalmenetluse seadustikus ei ole nii palju paragrahve
Kunagi tegin perevägivalla kohta politseile avalduse. Tookord küsisin, et kes kaitseb jõhkra ning agressiivse pereisa eest lapsi ja nende ema!? Jah, vastust ma ei saanud, aga politsei käitus ja tegutses kannatanu kasuks. Kui ei kaitse seadus, oleneb kõik ka meist endist – ka see, kuidas me politseisse suhtume ja probleemi kirjeldame. Siiski, peab seadus karmistuma ja politsei sellistes olukordades kiirelt reageerima.
Peagi teen ma tõenäoliselt uue avalduse. Probleemiks nr 1 on ikkagi lapsed! Mida teha siis, kui pedofiilist isa/kasuisa ahistab lapsi, kui keegi ei tahagi probleemi märgata, sest nii on ju lihtsam jne Kui kaua me teame, aga varjame, või siis suhtume väga ükskõikselt. Kuidas suhtuvad kõigesse valdade sotsiaalkomisjonide liikmed? Kas avame ükskord silmad/kõrvad ja räägime tegelikkusest? Või …. on meil teisi variante, et kaitsta abituid lapsi?
Kas kõik valdade sotsiaalkomisjonide liikmed teavad üldse,kes on pedofiiil?
Õige jutt! Aga mis siis ikkagi teha? Kas on lootust, et seadust muudetakse? Iga päev viivitamist toob kannatusi juurde.
Tõesti – mõelgu enne, kuhu ronivad!
Laanetilt parim kirjutis läbi aegade. Tal hea politseisüsteemi teades neid asju kajastada ja kitsaskohtadele viidata. Tõsi, seadusandlust tuleb muuta ja eelkõige peab muutuma suhtumine riigikogus, mis on vahel šovinistlik (meenutame kasvõi võrdõiguslikkuse seaduse menetlemist, kui mitmed härrasriigikogulased pildusid asjasse mittepuutuvaid, mehiselt üleolevaid ja eelarvamuslikke kilde teema tühisusest). Rohkem lobitööd riigikogus. Arvan ka, et pereliikmed tuleb lahutada kohe peale “alarmi” kas ohvrilt või vägivalla tunnistajalt (šveitsi näitest võiks kirjutada OS-i saadik sealkandis) ja alles siis uurida, kas alarmil oli põhjust, see selgub paari päevaga. Praegu on nii, et enne tuleb tõestada ja siis alles lahutatakse konflikti osapooled, aga selleni jõudnud aja jooksul kestab vägivald edasi. Eriti veel, kui vägivallatseja teada saab, et tema peale kaevati.
Oleme alustanud seaduste muutmiste ettevalmistamist, et olukorrale leevendust pakkuda
Siiralt lootusega, et jutt ei jää jutuks. Väga eluline ja konkreetseid inimesi aitav muutus.
seadus iseenesest täitsa olemas (§ 1411. Ajutine lähenemiskeeld) + veel 3-4 võimalikku varianti lähenemist keelata. kiiruses on küsimus. ja siis veel see, et kuhu see tänavale visatu siis läheb ja mida ta seal tegema hakkab? pakun, et ei midagi meeldivat. aga sellega tulebki tegeleda ja aitäh artikli eest ja üldse märkamast.
“§ 1411. Ajutine lähenemiskeeld” on Kriminaalmenetluse seadustikus
Aitäh tähelepanelikule ja ka kõige targemaks nimetamast:) Kopisin Riigi Teatajast ja ei pannud tähele, et ta prim`i ehk selle pisikese ülanumbri suureks viskas. Kriminaalmenetluse sedaustikus siis pidasin silmas §141-1. Ajutine lähenemiskeeld. Ja kordan seda siin taas hea meelega.