Jah, meri on tõesti kõigi meie ühine euroopalik rikkus, mida kasutame, ning mille tulevik ja kestmine sõltub kõigi Läänemere äärsete riikide tegemistest. Aga sadamad ja randumiskohad ning läbi nende merelepääs on ikka suuresti kogukondade, omanike, omavalitsuste soovid ja ettevõtmised.
2. septembril ELFI Maailma Loodusefondi (WWP) poolt kokkupandud Läänemere hindamistabeli (Baltic Sea Score-card) avalikustatud raportis ei suuda riigid siiani tegeleda Läänemere probleemidega terviklikult, ehkki vajadus selleks muutub üha ilmekamaks. Raportis uuriti, kuidas Läänemere riigid majandavad ja planeerivad oma ühist võimekust Läänemere kaitsel. Eesti oli raporti kohaselt mere majandamises ja planeerimises paraku viimaste hulgas.
Ühine mure
Lugenud erinevaid arvamusi, kirjutisi, seisukohti randumiskohtadest – sadamatest, arendustegevuste visioonidest, tunnustagem kirjutajate ühist muret ja arvamusi sellelaadsete ettevõtmiste vajalikkusest, misläbi Muhu ja Saaremaa rannakülad ikka atraktiivsemaiks muutuksid. Tunnustus ja lugupidamine nendele rannasadamate omanikele, kes on projektitoetuste abil suutnud töö käima panna Lõmalal, Koguvas ja Lõunarannas. See kõik viitab ju liikumisele, kuigi aeglasele, ning ei ole päris paigaltammumine ju ka.
Vahel tundub aga, et meie parematest püüdlustest hoolimata võivad ka eurotoetused sadamate ja kalanduse arendamiseks hoopistükkis saamata jääda või piiratud saada põhjusel, et Eesti riik ei suuda kinni pidada Euroopa Liidu kalanduskomisjoni poolt eraldatud räime väljapüügi kvoodist. Valitseb suutmatus seda kontrollida, mistõttu traditsiooniliste rannapüügiviiside võimalused on hääbumas. Aastal 2009 oli arvestatav ülepüük, mis viitab kalanduse ülereguleerimisele ja selge kalanduspoliitika puudumisele, nagu on hädine kogu Eesti merenduspoliitikagi.
Ühe käega pakutakse toetusi, mille taotlemine päris lihtne pole, lisaks omaosalus, mida omanikel ju üldjuhul kerge leida ei ole, teisalt on aga tegemist suutmatusega protsesse kontrollida, neid hoopis pärsitakse. Muretsemist selles vallas on rohkesti, sest projektipõhiste eurotoetuste hankimise võimalused kestavad veel vaid mõned aastad.
Püüaks pääseda omanikeringi
Mõistetav, üks asi on teemast kirjutada-arvata, teine asi on olla omanik, kel põhjust arendada ja vaeva näha. Ega see pole nii lihtne, kui esmalt tundub. Parim moodus seda mõista on panna ennast arendaja-sadamaomaniku seisu, leida endale huvitav paik ja muretseda osak sadamas.
Siis saab üles näidata aktiivsust organiseerimisel ja selgitustöös ning alustada arendamisega. On selliseid initsiatiive olnud? Võimalus on vaid siis olemas, kui esitad endale küsimused, milleks mulle liigne mure ja risk ja milline võib olla perspektiiv. Proovigem – tuleb reaalsem pilt.
Merelepääs on tänaselgi päeval kõigile soovijatele olemas, oleneb ikka tahtmisest ja läbirääkimisoskusest sadama või randumiskoha valdajaga. Teine lugu on aga see, et paadiga merele minek areneb suunas, et alused, mida veetakse autode järelhaagistel, veeskatakse omanikule sobivast kohast ja sobival ajal, pannakse merelt tulles jälle haagisele ja sõidutatakse koduõuele, vajamata selleks sadamat, võib-olla vaid kaldteed. Soovitakse ju ikka odavamalt hakkama saada, kui just suurema aluse muretsemist ei plaanita.
Kui artiklites viidatakse, et sadamaomanikud ei arvesta randumiskohtade arendamisel teiste isikute huvidega, ja pannakse isegi omaniku staatus küsimärgi alla, siis on siinkohal hea öelda, et Eesti vabariigis on omand püha ja puutumatu. Iga mees otsustab ikka ise, kas ehitada maja või teha midagi muud.
Kokkuvõtvalt võiks öelda kalamehe moodi, et küll meri klaarib seda asja või et ka aeglane liikumine on liikumine, aga päris vägisi tagant sundides ei lähe need asjad kuidagi. Küllap loodetakse üldiselt, et küll aeg annab asjadele arutust ning äkki õnnestub soovid kuldkalale kätte toimetada.
Hillar Lipp
oma sadama kapten
ja meresõitja
Samal teemal vt “Mida sadamaomanikud kardavad”, OS, 24. okt
eestis ei ole eraomand püha ja puutumatu.elame nagu loomariigis,kus sinu oma on ainult see ,mida suudad rusikatega kaitsta.aga sadamad peaksid kuuluma riigile,et ei oleks igasugu susserdamist ja jama.
Autorile teeb kirjutise põhjal rumala üldistuse, nagu oleks kirjutise autor väitnud, et eraomand oleks püha ja puutumatu. Kirjutises on lause: “…Eesti vabariigis on omand püha ja puutumatu”, mingis eraomandist ei ole juttu.
Hillar Lipu lause “…Eesti vabariigis on omand püha ja puutumatu” on reformierakondlaste rumal retooriline üldistus Eeesti Vabariigi Põhiseadusest. Tegelikult on Põhiseaduse põhjal puutumatu omand, olenemata omandi vormist ja püha on ainult Vabariigi Presidendi ametivanne.
Saaremaal on palju selliseid väikesadamaid, mis vajavad korrastamist ja rahalist abi. Kui olukord paraneb, on omakorda võimalus sellega seoses turismi ja puhkemajandust arenda j.n.e Kohalik omavalitsus võiks sadamatele rohkem tähelepanu pöörata ja remontimiseks eurorahasid kaasata . Heaks näiteks on Pöide vallas Kõrkvere sadam , mis on korda tehtud .
“Valitseb suutmatus seda kontrollida, mistõttu traditsiooniliste rannapüügiviiside võimalused on hääbumas. Aastal 2009 oli arvestatav ülepüük, mis viitab kalanduse ülereguleerimisele ja selge kalanduspoliitika puudumisele, nagu on hädine kogu Eesti merenduspoliitikagi.”
Oot mis loogika siin nüüd on? Minu teada said lihtsalt rannakalurid rohkem räime kui kunagi enne? See suretabki rannakalanduse? Või lihtsalt said selle tulu “valed” kalurid?
Tänan arvamusi avaldamast ja tore,et suutsin intrigeerivalt kaasa mõtlema panna.Olge ikka terved ja mida aktiivsemad oleme,asi areneb.Paigalseis pole ju edasiminek mitte.Mart,millist silda mõtled Nasval?Tõenäoliselt suurt jõesilda,samas kuhugi-kellegi haldusse see ometi ju kuulub,kes objekti korrasolekut jälgib aga infrastruktuuri osa meile kõigle igatahes.
Sadamates võiks olla ka paadilaenutusi, et puhkajad ( s.h. ka kalamehed) saaksid käia merel. Kui sinna juurde orgunnida mingit majutust, läheks asi jälle edasi. Võib olla on midagi juba tehtud aga infot ja reklaami vähe.
Mart Saarsoo näide Nasva jõe silla kohta on ebaõnnestunud, sest kujutage ette, et keegi EI oleks Nasva jõe silla omanik…
Mis omandit puudutab, siis saab autoriga ainult päri olla. Küll aga ei ole asjad korras kogukonna, valla, riigi poole pealt, sest küllap nõustub ka kirjutaja, et sadam pole päris nii personaalne nähtus, nagu paadikuur või oma alus. Tegu on infrastruktuuri osaga. Seega, nügime ikka selles suunas, et omanikud ei peaks hakkama heategijateks, vaid oleksid valdajad ja ka vastutajad. Kujutage ette, et keegi oleks Nasva jõe silla omanik…