Sadamad, randumiskohad ja omanikud (8)

 

Jah, meri on tõesti kõigi meie ühine euroopalik rikkus, mida kasutame, ning mille tulevik ja kestmine sõltub kõigi Läänemere äärsete riikide tegemistest. Aga sadamad ja randumiskohad ning läbi nende merelepääs on ikka suuresti kogukondade, omanike, omavalitsuste soovid ja ettevõtmised.

2. septembril ELFI Maailma Loodusefondi (WWP) poolt kokkupandud Läänemere hindamistabeli (Baltic Sea Score-card) avalikustatud raportis ei suuda riigid siiani tegeleda Läänemere probleemidega terviklikult, ehkki vajadus selleks muutub üha ilmekamaks. Raportis uuriti, kuidas Läänemere riigid majandavad ja planeerivad oma ühist võimekust Läänemere kaitsel. Eesti oli raporti kohaselt mere majandamises ja planeerimises paraku viimaste hulgas.

Ühine mure

Lugenud erinevaid arvamusi, kirjutisi, seisukohti randumiskohtadest – sadamatest, arendustegevuste visioonidest, tunnustagem kirjutajate ühist muret ja arvamusi sellelaadsete ettevõtmiste vajalikkusest, misläbi Muhu ja Saaremaa rannakülad ikka atraktiivsemaiks muutuksid. Tunnustus ja lugupidamine nendele rannasadamate omanikele, kes on projektitoetuste abil suutnud töö käima panna Lõmalal, Koguvas ja Lõunarannas. See kõik viitab ju liikumisele, kuigi aeglasele, ning ei ole päris paigaltammumine ju ka.

Vahel tundub aga, et meie parematest püüdlustest hoolimata võivad ka eurotoetused sadamate ja kalanduse arendamiseks hoopistükkis saamata jääda või piiratud saada põhjusel, et Eesti riik ei suuda kinni pidada Euroopa Liidu kalanduskomisjoni poolt eraldatud räime väljapüügi kvoodist. Valitseb suutmatus seda kontrollida, mistõttu traditsiooniliste rannapüügiviiside võimalused on hääbumas. Aastal 2009 oli arvestatav ülepüük, mis viitab kalanduse ülereguleerimisele ja selge kalanduspoliitika puudumisele, nagu on hädine kogu Eesti merenduspoliitikagi.

Ühe käega pakutakse toetusi, mille taotlemine päris lihtne pole, lisaks omaosalus, mida omanikel ju üldjuhul kerge leida ei ole, teisalt on aga tegemist suutmatusega protsesse kontrollida, neid hoopis pärsitakse. Muretsemist selles vallas on rohkesti, sest projektipõhiste eurotoetuste hankimise võimalused kestavad veel vaid mõned aastad.

Püüaks pääseda omanikeringi

Mõistetav, üks asi on teemast kirjutada-arvata, teine asi on olla omanik, kel põhjust arendada ja vaeva näha. Ega see pole nii lihtne, kui esmalt tundub. Parim moodus seda mõista on panna ennast arendaja-sadamaomaniku seisu, leida endale huvitav paik ja muretseda osak sadamas.
Siis saab üles näidata aktiivsust organiseerimisel ja selgitustöös ning alustada arendamisega. On selliseid initsiatiive olnud? Võimalus on vaid siis olemas, kui esitad endale küsimused, milleks mulle liigne mure ja risk ja milline võib olla perspektiiv. Proovigem – tuleb reaalsem pilt.

Merelepääs on tänaselgi päeval kõigile soovijatele olemas, oleneb ikka tahtmisest ja läbirääkimisoskusest sadama või randumiskoha valdajaga. Teine lugu on aga see, et paadiga merele minek areneb suunas, et alused, mida veetakse autode järelhaagistel, veeskatakse omanikule sobivast kohast ja sobival ajal, pannakse merelt tulles jälle haagisele ja sõidutatakse koduõuele, vajamata selleks sadamat, võib-olla vaid kaldteed. Soovitakse ju ikka odavamalt hakkama saada, kui just suurema aluse muretsemist ei plaanita.

Kui artiklites viidatakse, et sadamaomanikud ei arvesta randumiskohtade arendamisel teiste isikute huvidega, ja pannakse isegi omaniku staatus küsimärgi alla, siis on siinkohal hea öelda, et Eesti vabariigis on omand püha ja puutumatu. Iga mees otsustab ikka ise, kas ehitada maja või teha midagi muud.

Kokkuvõtvalt võiks öelda kalamehe moodi, et küll meri klaarib seda asja või et ka aeglane liikumine on liikumine, aga päris vägisi tagant sundides ei lähe need asjad kuidagi. Küllap loodetakse üldiselt, et küll aeg annab asjadele arutust ning äkki õnnestub soovid kuldkalale kätte toimetada.

Hillar Lipp
oma sadama kapten
ja meresõitja

Samal teemal vt “Mida sadamaomanikud kardavad”, OS, 24. okt