Enamikku ministreist ei saa vist enam ammu väga tõsiselt võtta. Juhtub harva, et tubli poliitik on samal ajal ka asjatundlik minister. Tunneb oma teemat ja räägib ka asjast, mitte ei aja suust välja pehmelt öeldes lauslollust. Eile oli Saaremaal külas siseminister Marko Pomerants. Ta on varem olnud sotsiaalminister ja tema luulenurk on ajakirjanduses olnud püsirubriik. Mida rääkis meile siis siseminister Pomerants?
Mis puudutab Saaremaale planeeritud päästemaja, tuleb siin ette mõelda. Soovitaks ministril meelde tuletada, et ette on mõeldud juba ammu-ammu. Muidugi, kui tema tuleb ametisse n-ö poole pealt, siis tuleb temal ka jälle ette mõelda. Meie siin ei taha enam ette mõelda. Me tahame tegusid, et meie turvalisuse eest hoolitsejatel oleks korralik koht, kus tööd teha.
Minister tõdes lakooniliselt, et kui raha pole, siis ei saagi nii turvaline olla. Politseinikke ei ole nii palju ja nad ei jõua igale poole. Lihtne. Minister tuletas veel meelde, et uksi hoiavad kinni lukud, mitte luuad.
Aitäh, härra minister, Oma Saare poolt, me saime siin Saaremaal tänu teie külaskäigule hulgaliselt meie turvatunnet tõstvat infot.
Loading ...
Laanet lammutas, Pihl lubas ja Pomerants laiutas käsi…. kõlab niikui vanasõna…
Lugupeetud saarlased!
Ühe hiidlase verega inimese Saaremaal viibimine võib närvi ajada küll, aga tahan teatada, et mis puudutab uut Politsei ja Päästeameti ühismaja, siis arutelu, millisel kujul uus maja peaks valmis saama on tõstatanud Teie turvalisust tagavad saarlased ja üldse mitte mandriinimesed. Mina andsin neile lihtsalt veelkord mõtlemisaega.
Mis puudutab luuletamisse, siis pole sellega peaaegu kaks aasta enam tegelenud. Kurvastan neid, kes loodavad. Panen Oma Saare toimetusest ühele ajakirjanikule välja koolituspaketi tutvumaks siseministeeriumi tööga ja tõstmaks arusaamist sellest.
Kohale ja koju jõudmise kulu oleks toimetuse poolt. Koolituse toitlustamise kulu maksan omast taskust.
Üldiselt oli mul Kuressaares sisukas päev ja olen oma selsete inimeste tööga rahul.
Lugupidamisega Marko Pomerants
Eesti Vabariigi siseminister.
Pomerants sümpatiseerib ka see, et ta võtab vaevaks siin kommenteerida, eeldusel, et see ikka on tema. See selleks. Igatahes tunduvalt sümpaatsema olemisega inimene, kui Pihl, kes antud teemal kõneldes ainult ülbelt nätsu mäletses ja sooja õhku välja lasi. Loomulikult on seda hoonet vaja, see on siililegi selge, samas on see aga üdini eestlaslik kõigepealt piltlikult öeldes kaevu sülitada, enne kui uus veel valmis pole. Nii et pööraks esmalt pilgud selles suunas, kes selle asjanduse maha laskis üldse lammutada?????
Kena iroonia, OS. :)
MUl on sama 100% sama mõte sel teemal.
Sellistel inimestel tuleks kehtestada mingi register, kes kaaskodanuike eludega eelarveridadel mängivad. Näiteks poliitikas osalemise keeld! Aga Pomerants kirjutab sellest kindlasti mõne toreda luuletuse.
Pomerants, va vana krants, oled nagu Kavalants, luuleridu riimiks
sead, kõike asju sina tead. Sul on väga vinged naljad, igal ajal on
need haljad. Aga kui on minul häda, siis on võmmlas miskit mäda,
keegi teed ei sinna tunne, auto kinnijäänud lumme. Oleks kõik meil
kohapeal, ei siis aega kuluks seal, kohe võmm mul appi tuleks,
kurikaela pogri suleks.
viis pluss
See ajaleht Oma Saar on ikka üks naljanumber vist. Saarehuumor
Saite nüüd, tarkurid OS-st.
Oma Saar võiks siseminister Marko Promenantsi poolt pakutava “koolituspaketi” küll rõõmsal meelel vastu võtta. Siis selguks vähemalt see, mida hr siseminister mõtleb ajakirjanike koolitamise all siseministeeriumis ja mis kompetents on siseministeeriumil ajakirjanike koolitamisel ning siseministeeriumi tohutu pressiesindajate ja avalike suhete spetsialistide armaada saaks ka midagi teha.
Omalt poolt paluksin siis ka OSi ajakirjanikul uurida siseministeeriumis, kes ja mis volitustega on need otsustajad – “Teie turvalisust tagavad saarlased”, kellele siseminister “andis lihtsalt veelkord mõtlemisaega”?!
Maavanema kirjutisest “Maavanem vastutab maakonna tasakaalustatud arengu eest” selgub, et tänu järjekordsele hädaolukordade seaduse seadusmuudatusele ei ole maakondades enam isegi maakondliku kriisikomisjoni. Maakondliku politseiprefektuuri meil enam ei ole, maakondliku päästeteenistust meil enam ei ole, maakondliku häirekeskust meil enam ei ole, maakondliku politsei korrapidamisteenistust meil enam ei ole. Tõsi, Mati Terve teatas OSi vahendusel peale Piirivalve Lääne Piirkonna juhiks saamist, et minister olla temale isiklikult lubanud, et Lääne Piirivalve juhtimiskeskus jääb Saaremaale. Kahjuks asendati lubaduse andnud miniter nädalapäevad hiljem praegusega ja nüüd ei ole jällegi kindlust, mis “mõtted” kellegi peas liiguvad.
Kõik strateegilised ja taktikalised otsustused mingi osaliselt suletud piirkonna turvalisuse tagamisel saavad toetuda aga ainult ühele asjale – riskianalüüsile. Viimane maakondlik riskianalüüs aga ei lähe kuidagi kirja riskianalüüsina, kas viimase riskianalüüsi näol on tegu “luulega” või “luuludega” – see on juba praeguse siseministri otsustada.
Mis sellest aga muutub, et kohapeal on kaotatud igasugune otsustamisõigus? Muud midagi, kui statistiliselt olukord paraneb – inimesed lihtsalt kaotavad usu korrakaitse- ja sisejulgeoleku jõududese ja ei pöördugi probleemide korral näiteks politseisse. Ning otseselt mõõdetavaks tulemuseks on see, et konstaablipunktide, kohaliku 110 ja Kuressaare õise korrapidaja kaotamisega “kuritegevus Saaremaal vähenes”.
Saarlasena leian, et kui OmaSaare ajakirjanik tõesti osaleb sel “koolituspäeval”, siis lähtudes siseministri kommentaari esimesest ilkuvast lausest oleks lihtsalt ebaeetiline jätta sellele hiidlasele tema toiduraha.
Jüri teab ja veab