Ühe väikese naise raske ja rõõmus elu (6)

Klaara Priske (85) on Kuressaares poelettide taga seisnud ja rahvast teenindanud kaugelt üle poole sajandi. Poemüüjaks saamise mõte tsuskas väikesele plikatirtsule pähe juba siis, kui tal läks õnneks liitrijagu oma korjatud metsmaasikaid soodsalt maha müüa. Toona leidis ta, et väärt amet see müüja amet…

Klaara on sünnilt võrokene. Ema oli linavabriku tööline, isa kohta pole tal muud sõna kui rongaisa. Tüdrukut kasvatas põhiliselt vanaema Liisinga. Memm oli endine õpetaja, laia silmaringiga ja valdas mitut keelt. Lapselapsega rääkis ta ainult saksa keelt. Klaara vanaisa oli rahvuselt olnud jaapanlane. Kuna vanaema leidis tööd bonne’na (lapsehoidjana), rännanud ta koos oma tööandjatega Kaug-Itta, kus peremehel olnud kõrge amet Siberi raudteel. Seal kohanudki vanaema jaapanlast, kellest sai tema laste isa. Sündisid tütred Hilda ja Salme.

Olid keerulised ajad, vanaisa tapeti Port Arturis, pererahvas põgenes Hiinasse. Vanaemal lastega olnuks võimalus nendega kaasa minna, aga tema tahtis koju… Tuli kaks aastat ja siis jõudis Narva. Kuid õed-vennad ja muud lähisugulased ei võtnudki teda enam omaks, sest oli ta ju kaasa toonud kaks väikest “samuraid”. Klaara ema Salme oli tõepoolest tõmmu, pruunide pilusilmadega väike sale naine. Klaara ise olnud lapsena puhta valge peaga, koolis hüütud teda “valgeks samuraiks”.

Klaara räägib oma päikselisest vanaemast suure austuse ja lugupidamisega. “Kui me kahekesi linnavahele läksime, tahtsin mina käia ikka natuke eespool. Ja siis vaatasin salamisi tahapoole, et kas ikka kõik näevad, kui ilus ja armas inimene minu memm on…”

Ilusaimad aastad lastekodus

Klaara oli 2,5-aastane, kui ta viidi Tilsi lastekodusse.
Hetk, kui teda sinna jäeti, on meeles tänaseni. “Ma ei osanud sõnagi eesti keelt, sest vanaema oli minuga rääkinud ainult saksa keeles. Klammerdusin vanaema külge… Siis tuli tädi Helene ja võttis mu sülle.”
Tilsi lastekodus oli Klaara kaheksa aastat. Need olid tema lapsepõlve kõige ilusamad aastad. “Ma olin kõige pisem, kõik hoidsid ja hellitasid mind. Sain kiiresti eesti keele kätte.”

Lastekodust läks väike Klaara Tilsi kooli. Esimeses klassis jõudis ta olla kolm päeva, siis viidi teise klassi üle, sest tüdruk oli vanemate kaaslaste käest eelnevalt juba nii palju koolitarkust selgeks saanud.

Algas karjalapse karm elu

Ühel päeval kutsuti tüdruk lastekodu juhataja kabinetti ja teatati kurba uudist – tal tuleb koju minna. Ema oli vahepeal abiellunud ja talunaisest naaber tulnud mõttele: “Too ometi tüdruk koju, pane teenima. Anna ta mulle karjalapseks!”
Esimene õhtu võõras peres oli kohutav. “Mind, kes ma olin lastekodus valgete linade vahel maganud, pandi karjakööki pliidi ette haokubudele magama. Külje all üks põhukott. Suures müürikatlas keesid seakartulid. Prussakad ja kilgid jooksid öö läbi ringi… Nutsin terve öö. Hommikul kell 4 aeti üles, kari läks välja,” jutustab Klaara.

Viis päeva pidas tüdruk vastu, siis põgenes lastekodusse tagasi. “Läksin jala, pastlad jalas, umbes paarkümmend kilomeetrit. Sain Tilsil olla nädala, siis tuli perenaine mulle uuesti järele.” Nüüd olid paberid nii tehtud, et laps enam lastekodusse jääda ei saanud. Klaara mäletab, et istus hobusevankris ja nuttis terve tee… Sügisel, kui kari laudas, läks ta Loosi kooli.

Laulis, tantsis, deklameeris

Klaara õppis hästi. Ta luges palju, laulis, tantsis, deklameeris luuletusi. (Ja vanaproua vuristab meie jutuajamise vahele peast luuletusi, mida ta kooli ajal deklameerinud. Imeline mälu!)
Kui kolmekümnendate aastate keskel oli Tallinnas suur võimlemispidu tulemas, käinud tuntud võimlemisõpetaja Idla koolides andekaid võimlejaid valimas. Klaara oli üks kahest väljavalitust. Peole jäi aga minemata, sest emal ei olnud raha võimlemistrikoo muretsemiseks.

Kogu kooliaja kestis Klaara karjalapsepõli. Ikka nii, et sügisel sai ta kooli tükk aega pärast teisi. Siis, kui loomad juba lauta jäid. Ja kevadel võeti koolist ära juba karjalaskepäevaks.
Oli häid ja halbu peresid. Kõige viimasest jäid “mälestuseks” peremehe tugeva käega ja loomaketiga antud hoobid. “Kukkusin maha, olin üleni porine.

Läksin jõe äärde, pesin ennast puhtaks ja hakkasin jala Tartusse vanaema juurde minema. Kaks ööd-päeva läksin, öösel magasin heinakuhjas. Peitsin ennast autode eest, sest äkki märkavad ja saadavad tagasi. Jõudsin Tartu Kivisillale ja mulle astusid vastu… ema ja kasuisa!” Seekord ema tütrele siiski halastas ning Klaara võis jääda Tartusse vanaema juurde.

Kuidas võrokesest saarlane sai

Tartus läks Klaara klaasivabrikusse tööle. Vedas kühvliga kuumi pudeleid jahutusse. Aga et ta oli nii noor ja väikest kasvu, keelasid vabriku inspekteerijad tal seal töötada. Mõne aja pärast läks Klaara turbarabasse tööle, aga turbaplokid olid temasuguse õblukese kondiga tütarlapse jaoks ilmselgelt liiga rasked.

“Ma lihtsalt ei pidanud vastu. Olin just saanud 16 aastat vanaks ja andsin ennast töötuna üles. Ühel hommikul teatati mulle, et pane ennast valmis – lähed Saaremaale baasiehitustöödele. Oli vaja selliseid inimesi, kes vabalt vene keelt räägiksid.”
Sõrves ehitati Stebeli patareid. Klaara oli kontoritööl. “Olin kauba saatja. Sõdur võttis auto kaubaga vastu, maa all see tühjendati. Meid sinna ligi ei lastud.”

Vahepeal toonud ülemus vene keelt vabalt valdava tüdruku linna “Vojentorgi” (sõjaväekaubastu) müüjaõpilaseks. Kui algas sõda, suunati Klaara sõjaväehaiglasse operatsiooniõdede kursustele. Sealt edasi tuli töö Punaarmee haiglas, mis sõja ajal evakueeriti Sõrve.
Haiglas nägi Klaara palju verd ja valu. See oli väga raske ja masendav töö. Ta jutustab ühe ammuse loo. Kui sõjaveteranid pidasid Saaremaal üht oma kokkutulekut, tulnud üks vene mees teda kallistama: “Tõ moi spasitel! (Sina oled minu päästja!)”.

Selgus, et Klaara oli haavatud meest sõdurisinelil vedanud 2,5 km, haigemajani välja, eelnevalt tema haavatud jala kahe teiba vahele kuidagi kinni sidunud, ning tänu sellele oli mehel jalg alles jäänud.
“Ühel hommikul saadeti aga mind ja mu sõbrannat sõjaväelaost haiglale sooje riideid tooma. Suur telk oli sõjaväevarustust täis. Rahvast murdu, kõik midagi haaramas. Mina hõikan: “Mis te tallate, võtke korrast!” Võtsin paar tekki kaenlasse ja keerasin ringi. Saksa mundris mees mul vastas.

Mul Punaarmee gimnastjorka seljas… Meid sõbrannaga käsutati teine teise puu juurde. Lastakse maha, mõtlesin. Juba käis lapsepõlv silme eest läbi… Jõudsin veel mõelda, et ema ei saagi teada, kuhu ma jäänud olen. Järsku kostis saksakeelne hüüd: “Mitte tulistada!” Meid toodi Kuressaarde vanglasse. Ühes kitsas ruumis oli naisi kuuekümne ringis. Palju tüdrukuid, kes enne haigemajas tööl olid. Heli Läätse emaga jagasime leivapalukesi.”

Klaara ülekuulamise juures viibis üks Tartu noormees. Ilmselt hakkas teda huvitama, kuidas nii noor tüdruk Tartust Saaremaale sattus. “Ju ta sai aru, et mul ei olnud süüd mitte kõige vähematki,” arutleb Klaara ja tahab ilmtingimata ära õiendada ka ühe valefakti, mis tema kohta liikvele läinud. “Ma ei ole mitte kunagi olnud hävituspataljonis, nagu see on kirjas raamatus “Punane terror Saaremaal”. Nad oleksid võinud seda minu käest enne küsida.”

Jõuludeks lastud alaealised vanglast välja, nende seas ka Klaara. Kuid kaks korda nädalas pidi ta ennast võimudele näitamas käima ja Saaremaalt ära sõita ei tohtinud.
“Ja siin ma nüüd olen ja teisiti ma ei saa…” naerab Klaara. Nõnda sai väikesest “valgest samuraist” üks pesueht saarlane.

Müüjatöö – parim töö maailmas

Klaara sai poemüüja koha. Alustas väikesest kalapoest ja pärast oli 16 aastat järjest “Vojentorgi” leti taga.
“See oli üks hull koht,” meenutab naine nüüd. “Hea, et ma seal ellu jäin.” Mis selles majas tegelikult toimus, sellest vanaproua rääkida ei taha. Ütleb vaid, et seal tehtud igasuguseid vigureid. Ja kui Klaara Priske siis tarbijate kooperatiivi poodi tööle sai, sattunud ta nagu hoopis teise maailma: “See oli justkui üks aususe oaas!”

Üle viiekümne aasta müüjana leiba teeninud naine usub endiselt, et see on parim töö maailmas. Hea müüja peab tema arvates olema suhtlemisaldis, aus ja inimesi armastama. Selle näiteks on tal rääkida üks tõestisündinud lugu viiekümnendatest.
“Käisin Tallinnast kaupa toomas. Oli talv, mul vatijope seljas, vatipüksid jalas ning kohver 50 käekellaga näpuotsas. Mul oli õnnestunud ühest poest lastele apelsine osta, need olid setkaga teises käes.

Astusin kohvikusse sisse, et enne jõule lastele mõned koogid kaasa osta. Kohvik oli rahvast täis, pime ja letiklaas udune. Ma ei näinud, mis koogid seal all olid. Ja ma ei osanud kohe öelda, millist kooki ma soovin. Siis käratas müüja: “Mis inimesed need küll on, ise ei tea, mida tahavad, aga tulevad ostma! Mida ma teile lõppude lõpuks siis annan?”

Terve poetäis rahvast vaatas mind, villase rätikuga maanaist… Vajusin ära, mu setka kukkus maha, apelsinid põrandal laiali. Kuulsin härrat oma selja taga müüjale ütlemas: “Kas te ise ka aru saate, mis te praegu tegite?” Tulin sealt ilma kookideta välja ja mõtlesin, et mitte iialgi ei tohi minust saada sellist häbematut teenindajat. Seda olen ma meeles pidanud kogu oma elu.”

Meeldib suhelda

Viimased kümme aastat on Priske Klaara seisnud Kuressaare turuleti taga ja pakkunud turistidele saaremaist käsitööd. Mitte ainult raha pärast, vaid seetõttu, et müümine kui töö talle meeldib. Talle meeldib inimestega suhelda. Kuna Klaara räägib vabalt vene ja saksa keelt ning pisut ka inglise ja soome keelt, siis peatuvad turistid tema laua ees meelsasti.

“Üks Ameerika professor ajas ükskord minuga juttu otse paar tundi,” jutustab Klaara. “Ta naine käis ringi omapäi, mees muudkui päris ja rääkis… Jutt käis vene keeles. Kunstist, kirjandusest, ajaloost. Õhtuks kutsusid nad mind restorani. Mees oli hämmastunud, et ühe turumüüjaga sai nii paljudest asjadest kõnelda… Pärast olime temaga aastaid kirjavahetuses.”

Klaara Priske elu on olnud seiklusrikas, raske ja rõõmus korraga. Juttu jätkub temaga kauemaks. Sellest, kuidas ta juba vanas eas uuesti õhtukooli 7. klassi läks, kuidas on aastaid kaasa teinud Saaremaa Rahvateatris. Praegugi – olgugi et aastaid on turjale kogunud soliidne arv – astub meelsasti lavalaudadel üles, kui lavastaja talle osa usaldab. Viimati tegi ta kaasa Tõnis Kipperi lavastatud Ostrovski “Äikeses”.

Saatus pole Klaarat hellitanud. Aastaid tuli tal põetada haigevoodisse jäänud armast kaasat Oskarit ja siis ta lõpuks kaotada, ta on pidanud matma kaks pojanaist, väimehe ja lõpuks ka veel oma poja. “Seda, et üks ema oma lapse matab, ei peaks elus mitte juhtuma,” arvab vana naine pisarsilmi. Aga Klaara elab ja toimetab edasi. Tal on hoolitsev tütar, tublid ja armsad lapselapsed. Ning homme, kui ilm on ilus, on tal jälle turupäev.