Jana Raadik – Saaremaa saadik Colorado ülikoolis (2)

Jana Raadik, keda paljud teavad kui Kuressaare ametikooli kunstiõpetajat ja dekooriosakonna juhatajat, elab juba neljandat aastat Ameerikas ja õpib Colorado ülikooli doktorantuuris. Oma õpingutega on südi saarlanna jõudnud peaaegu lõpusirgele, jäänud on väitekirja kaitsmine. Sellesuvine külaskäik koju Saaremaale polnud Janal aga pelgalt puhkusereis. Koostöös Kuressaare kolledžiga korraldas ta siin ühe rahvusvahelise turismiteemalise suveülikooli.

Mida see rahvusvaheline suveülikool endast kujutas?
Selline rahvusvaheline suveülikool Kuressaare kolledži eestvedamisel toimus Saaremaal esmakordselt. Teemaks oli säästev maaturism. Osa võttis 10 välistudengit ja 14 tudengit Eestist. Osalejaid oli Soomest, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Lätist, üks tudeng isegi Nigeeriast. Elasime kaks nädalat Mustjalas ühes turismitalus. Õppejõud olid kutsutud samadest ülikoolidest, kust olid pärit tudengidki.

Teemajuhiks oli Fullbrighti spetsialistina kohal Stuart Cottrell, lugupeetud professor Colorado ülikoolist. Hommikupoole olid loengud, pärastlõunal õppeekskursioonid tutvumaks Saaremaa vaatamisväärsuste ja turismiettevõtetega. Ühe päeva veetsid kõik kursuslased köögis, kus pidid valmistama Eesti rahvustoite. Maha sai peetud meie oma väike Mustjala pulmgi. Projekt jätkub tuleval aastal.

Kuidas üldse juhtus, et läksite Ameerikasse ja otse doktorantuuri?
See on pikk lugu. Kõik sai alguse hoopis Hollandist. Olin Kuressaare ametikoolis juba päris pikalt õpetajatööd teinud, kui ühtäkki tundsin, et selleks, et oma õpilastele midagi uut anda, tuleks uuesti koolipinki istuda. Pealegi nõuti osakonnajuhatajalt toona magistrikraadi. Mul oli aga taskus Tallinna pedagoogilise ülikooli kunstiõpetaja diplom. Kui oleksin läinud Eesti kunstiakadeemiasse magistriõppesse, tähendanuks see vähemalt kaks korda kuus pealinna sõitmist, mis õpetaja toonase palga kohta olnuks liiga kulukas ettevõtmine.

Ja ühel hommikul oli minu meilboksis teade võimalusest kandideerida magistriõppesse Wageningeni ülikooli Hollandis, muuseas koos stipendiumi võimalusega. Erialaks keskkond-turism-puhkus. Kandideerisin ja mul lihtsalt vedas.

Õpingud Hollandis kestsid kaks aastat. Oli põnev aeg. Meid oli kokku 40 üliõpilast, kõik erinevatest rahvustest. Oma magistritöö tegin Saaremaast ja neist inimestest, kes saarel alaliselt elavad ja töötavad. Minu lõputöö osutus kursusel üheks paremaks ning õppejõud soovitasid mul kandideerida doktorantuuri. Tegin seda. Mõne aja pärast tuli vastus Colorado ülikoolist, et doktorandi koht on minu jaoks olemas.

Milline doktorandielu Ameerikas välja näeb?
Colorado ülikool asub 137 000 elanikuga Fort Collinsi linnas, kusjuures tudengeid üksi on 25 000 ringis. Ülikool koosneb kaheksast kolledžist. Mina alustasin 2005. aasta augustis ja tänaseks on jäänud veel väitekirja kaitsmine.

Ameerikas tegelen hetkel põhiliselt uurimustööga ja õpetamisega. Ega muuks eriti aega üle jäägi. Kui pidin veel ka loengutel käima, olid päevad väga pikad. Püüdsin oma ainepunktid kõik võimalikult kiiresti kätte saada, et mitte üleliia õppemaksu maksta. Loengud algasid hommikul kell 8, viimane lõppes kell 11 õhtul.

Puududa võis kogu õppeaja jooksul igas aines ainult kolmest loengust, kusjuures puudumiste hulka loetakse ka need päevad, mil käid näiteks rahvusvahelisel konverentsil ettekannet tegemas. Kui töö on vaja esitada mingiks tähtajaks, siis pead sa sellest rangelt kinni pidama. Mingeid vabandusi vastu ei võeta.

Teil on Ameerikas kaasas ka tütar, kes läheb nüüd kümnendasse klassi. Kuidas te rahaliselt välja tulete?
Töötan abiõpetajana ja suvel õppejõuna suveülikoolides. Need on seal maal väga populaarsed. Teen kaastööd ka ühele konsultatsioonifirmale, mis on spetsialiseerunud põhiliselt turismiuuringutele. See on andnud mulle ka võimaluse Ameerikas palju ringi rännata ja näha tavalise ameeriklase igapäevast elu. Ka neid paiku, kuhu tavaturist enamasti ei satu. Ja mul on Ameerikas sõber. Koos tuleme toime.

Mis on teie doktoritöö teema?
Ikka turism ja keskkond ning loomulikult Saaremaa ja saarlased. Uurin, mida arvavad Saaremaast ja saarlastest meie külalised. Mida tähendab nende jaoks Saaremaa, millised on nende külastamiselamused jne. Üks osa minu doktoritööst põhineb netikommentaaridel: missugused teemad Saaremaad külastanud turiste erutavad, miks ja mille üle nad arutavad.
2007. aasta suvel viisin parvlaevadel 600 külastaja hulgas läbi ankeetküsitluse ja tegin palju süvaintervjuusid.

Küll ise pikalt Saaremaalt ära olnud, teate ja tunnete te siinseid turismiolusid suurepäraselt. Olete ju tegutsenud ka giidina. Kas olete märganud siin ka mõningasi edasiminekuid?
Saaremaa on väga palju muutunud. Turismiobjektid on muutunud, palju põnevaid kohti on juurde tulnud. Kahjuks on aga nii mõnigi vaatamisväärsus suurte ümberkujunduste tuhinas kaotanud oma vana hõngu. Näiteks ei käinud ma sel korral Panga pangal.

Kardan sinna minna, sest olen kuulnud, et seal on nüüd asfaltteed ja parklad… Et kõik on korda tehtud. Aga minu jaoks oli see kunagi selline väike ja vaikne koht, kuhu ma ei tahtnud viia suurt bussitäit turiste. Seal oli tore just väikese seltskonnaga võtta ette pikk jalutuskäik alla mere äärde.

Võib-olla olete seal Ameerika rahvaste paabelis liiga nostalgiliseks muutunud? Igatsete vaikust ja rahu.
Seda kindlasti ka, aga minu jaoks on see küsimus, et kas me oma vähest rikkust liialt odavalt ei müü? Meie vaikust, üksiolemist, rahvakultuuri… Näiteks Mustjala pulm, mis võitis innovatiivse turismitoote tiitli ja mida Mustjala alevi vahel kruiisituristidele esitati. Nüüd olen kuulnud, et etendust on kärbitud ning seda mängitakse nüüd kruiisituristidele otse sadamas. Siinkohal tekib mul küsimus, miks me peame oma rahvariidekangast telgedel kuduma, pluuse käsitsi tikkima? Kui tahame saada kiiresti ja odavalt, siis laseme hiinlastel sitsiriide peale trükkida meie seelikutriibud. Aga kas sellel on siis enam see väärtus?

Kas on Saaremaal ka midagi, mis üllatab?
Kuressaare linn on palju kaunimaks muutunud. Inimesed on hakanud oma kodusid hoolega heakorrastama. Ilmselt on selle alla pandud ka palju laenuraha. Maal ringi sõites on kahju, et nii paljud neist kaunitest maamajadest on nüüd ainult suvitajate käes. Sellega tuleb leppida, sest need majad meie maastikult ju ei kao. Müts maha nende välismaalaste ees, kel suuremad rahalised võimalused ja kes on olnud varmad meie talumaju korda tegema.

Meil siin on suur masu ja teadmata on, millal me sellest välja tuleme. Kuidas on Ameerikas? Kas ja kuidas see ülemaailmne majanduskriis seal välja paistab?
Ameerika on suur ja rikas maa, seal mööduvad kõik kriisid ilmselt valutumalt. Kõigepealt kajastus see bensiinihindades. Ameeriklase jaoks on auto justkui üks osa tema kehast, sellega sõidetakse igale poole, sest ühistransport sisuliselt puudub. Ja kui siis bensiinihind kerkis, olid inimesed hirmus õnnetud – ei saa enam elada! Kuigi bensiin oli ka siis palju odavam kui see Eestis kunagi olnud on. Seejärel hakati loobuma sellistest asjadest nagu trennid, kontserdid… Aga ka sellest saadi poole aastaga üle. Nüüd käib tarbimine endisest veelgi kõvema hooga.

Ameeriklaste elu on rajatud ettevõtlusele. Seda on märgata, et kui alles paar nädalat tagasi tegutses mingi ettevõte täie hooga, siis nüüd on järsku uksel silt “Likvideeritud”… Ettevõtete tekkimise ja sulgemise tsükkel on küll kiiremaks läinud.

ETV näitas mõni aeg tagasi üht üpris masendavat dokumentaalfilmi Ameerika tühjadest linnadest. Inimestel suured laenud kaelas ja nüüd ei suudeta neid maksta. Pangad võtavad neil kodud käest.
On tõepoolest tühje linnu ja külasid. Linnades on ka niinimetatud tondilosse, nii vanu kui uusi, sest üürihinnad on eriti kesklinnas ülemäära kõrged ja inimesed ei ole enam nii altid neid üürima. On ka terveid tondilinnu. Eriti neis paigus, kus on suletud mõni suur ettevõte.

Töökohad on kadunud ja inimesed kolivad minema. Väikelinnad mägedes on sellised nagu vesternifilmidest nähtud – kõrtsid, pitsiliste rõdudega puitmajad… Paljud neist paigust ärkavad aga uuele elule kui spaad ja suusakuurordid.
Ameerikas ei ole kodukohatunnetus inimestel nii sügaval sees kui Eestis. Siin tekib elukoht töökoha juurde ja seda vahetatakse kiiresti, süümepiinadeta.

Kui küsisin kord oma kaasüliõpilaselt, kus ta kodu on, siis ei osanud ta seda isegi öelda. Ta on elanud paar aastat siin, kolm aastat seal jne.

Elate linnas, mis asub mägedes. Missugune kliima seal on?
Fort Collins asub umbes 1500 m üle merepinna, kõrgplatool mägede jalamil. Siit, kus ma elan, algavad Rocky Moun-tains’i mäed, mida peetakse Ameerika selgrooks, selle maa auks ja uhkuseks… Veidi liialdades võib öelda, et kogu aasta kohta tuleb 4–5 pilvist päeva ning ühel päeval sajab vihma. Tuleb palju vett juua, sest on väga kuiv. Maastikuvärvid on valdavalt pruun või kollane ja rohelust näeb kõrgplatool ainult kevadel ja väga lühikest aega. Linnad on aga väga rohelised.

Sügisel on mäejalamid värvikirevad, neid tullakse imetlema väga kaugelt. Ja muidugi on siin kuulsad suusakuurordid – Aspen, Vail jne.

Kas on midagi, millest tunnete seal suurt puudust?
Tunnen puudust merest. Siin tuleb sõita tuhandeid kilomeetreid enne, kui suure vee äärde jõuad. Veel tunnen ma puudust lõhnadest. Kodus on kevadelõhnad, on märja metsa lõhnad, sügisel kõdulehtede, kartulivarte ja õunte lõhn… Siin on kõik nii kuiv, et lõhnu ei ole.

Aga vahest kõige rohkem igatsen ma udu. Siin olen ma seda väga harva näinud. Ka tahaksin käia metsas marjul ja seenel, aga siinkandis neid ei leia ja metsas sel otstarbel ei käida. Kui tahad loodusse minna, on selleks ette nähtud loodusrajad ja rahvuspargid ning sinna minnes tuleb maksta.
Ja muidugi tunnen suurt puudust mustast leivast ja oma headest sõpradest kodumaal!

Olete neli aastat Ameerikas ennast kõrgelt harinud, mis teist edasi saab?
Sügisel püüan oma doktoritöö ära kaitsta ja eks siis näe, mis edasi saab. Loomulikult tahaksin ma tulla koju, aga oleneb sellest, millised väljavaated mulle Eestis avanevad – kas leian enesele töö, mis on südamelähedane ja lubab ka peret ülal pidada. Usun, et teadustöö tegemiseks turismivallas on Eestis, ka Saaremaal, karjuvad vajadused. Aga eks ma olen vist valiv ka. Poliitikut minust ilmselt ei saa. Selleks olen ma liialt leebe.