Mis saab Saaremaa kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaastikest? (3)

Kui Eerik Kumari enne suurt sõda hakkas ajama Matsalu looduskaitseala loomist, rõhutas ta niitmise ja karjatamise tähtsust siinse looduse säilitamisel. Ta oli veendunud, et niitude traditsiooniline kasutamine peab jätkuma ka loodaval kaitsealal.

Seega võib öelda, et Lääne-Eesti looduskaitse on algusest peale olnud seotud loodusesõbraliku põllumajandusega. Oleme selles küsimuses muu Euroopaga ühte jalga astunud.

Uus etapp looduskaitse arengus

Uus etapp meie looduskaitse arengus algas iseseisvuse taastamisega. Muutunud majandusoludes polnud ekstensiivne majandamine enam tasuv ning tekkis tõsine oht, et Lääne-Eesti rannaniidud kasvavad kinni. Õnneks ei jäänud looduskaitsetöötajad tookord, käed rüpes, istuma. Oma osa oli siin asjalikel nõuannetel, mida saime Rootsi kolleegidelt. Peagi oli selge, et pärandmaastiku säilitamiseks tuleb talunikke toetada.

Nii saigi visa töö tulemusel mitme välisprojekti raames ostetud tehnikat ja loomi, mis läksid konkursside alusel siinsete põllumeeste kätte. Tollal soetatud traktorid, niidukid ja kariloomad on aidanud hoida meie rannamaastikke avatuna. Lisaks kõigele muule toodi sellega Eesti riiki välisraha ja arendati ääremaade majandust. Kõik see toimus siis, kui põllumajandustoetustest võis vaid unistada.

Kui Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistuste raames valmistati ette Natura 2000 võrgustikku, olid põllumajandusega seotud poollooduslikud elupaigad üks prioriteete ja seda eriti Lääne-Eestis. Nende Natura 2000 alade hulka arvamine oli vajalik eelkõige just selleks, et tagada seal karjatamise ja niitmise piisav toetamine.

Euroopa Liiduga liitumine muutis ka põllumajandust, kusjuures tuli arvestada ka pärandmaastikuga. Ühine põllumajanduspoliitika on ju oma arengus jõudnud tasapisi arusaamiseni, et üks põllumajanduse pakutavaid avalikke hüvesid on looduse mitmekesisuse säilitamine. Esimeses maaelu arengukavas oli ainus otseselt kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaaga seotud toetus kiviaedadele suunatud, praegu kehtivasse on lisandunud poollooduslike koosluste hooldamise toetus.

Viiekümne puu reegel

Niisiis on meie kõrge loodusväärtusega põllumajandus ning sellega seotud maastikud, elupaigad ja liigid kaitstud nii põllumajandus- kui ka keskkonnapoliitika vahenditega. Kas võime tõdeda, et kõik on korras ja pärandmaastike tulevik kindel? Kahjuks pole see nii, sest vajakajäämisi on nii meie riigis kui ka EL-i kui terviku tasemel.

Toetuste rakendamine kubiseb bürokraatiast, mis nende tõhusust vähendab. Kõige suurem puudujääk on asjaolu, et poollooduslike koosluste toetust saab maksta üksnes Natura 2000 aladele – kuigi seal on tõesti meie suuremad ja esinduslikumad pärandkooslused, on selline kunstlik piir ikkagi kahjulik, jättes Natura 2000 aladest välja jäävate pärandkoosluste majandajad vastavast toetusest ilma. Probleeme on teisigi.

Palju aastaid kestnud “puudega maade” saaga, mis Saaremaal vähemalt ühe väga tõsise lihakarjakasvataja jaoks pole ikka veel lõppenud, on ere näide kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa tõsisest kahjustamisest riigi poolt. Kuigi siin on osa süüd ka Euroopa Komisjonil, kust eluvõõras “50 puu reegel” pärineb, on ju samas viidatud liikmesriikide õigusele kehtestada keskkonnakaalutlustest tulenevaid erandeid – mida meie põllumajandusametkonnad pole paraku suutnud teha.

Seega on põhiliseks hädaks meie ametkondade tegemata töö, kes ei suutnud õigel ajal selgelt kirjeldada meie kõrge loodusväärtusega poollooduslikke kooslusi ja tunnistada need toetusõiguslikuks kõigi pindalapõhiste põllumajandustoetuste jaoks.

Et maaelu arengukava ei toeta kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa säilitamiseks vajalikke investeeringuid piisavalt, on ilmne vajadus täiendava rahastamise järele. Kuivõrd tegemist on nii põllumajandus- kui ka looduskaitseküsimusega, on loomulik keskkonnasektori jätkuv panus probleemi lahendamisse. Majanduslangus, mis seab paljude ääremaade põllumeeste investeerimisvõime küsimärgi alla, suurendab täiendavate investeeringute – eelkõige loomade ja spetsiaalselt pärandkoosluste hooldamiseks mõeldud tehnika – vajadust veelgi.

Ka edukas projekt jääb bürokraatiasse toppama

Seda kummalisem on, et looduskaitsjate poolt juba aastaid tagasi koostöös kohalike talunike ja teiste huvirühmadega välja töötatud struktuurifondidest rahastatav projekt on kuhugi keskkonnaministeeriumi koridoridesse toppama jäänud. Määrus meetme “Looduse mitmekesisuse säilitamine” tingimustest toetuse avatud taotlemise korral kinnitati keskkonnaministri poolt alles 28. juulil käesoleval aastal, kuigi selle aluseks olev valitsuse määrus pärineb juba 19. aprillist 2007. aastal.

Veelgi arusaamatum on, miks venib juba vastu võetud määruse rakendamine, samuti miks ei ole kinnitatud teisi struktuurifondide rakendamiseks vajalikke määrusi.
Euroopa Liidu struktuurifondide vahendite tõhus kasutus võimaldaks parandada meie kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa olukorda ja ühtlasi elavdaks kohalikku majandust, mis on eriti oluline majandussurutise tingimustes. Seega oleks investeeringud looduse mitmekesisuse kaitseks vajalikku tehnikasse, kariloomadesse ning infrastruktuuri looduskaitse ja põllumajanduse vastastikuse kasu eredaks näiteks.

Paistab, et keskkonnaministeeriumi juhtkond ei ole endale teadvustanud, et EL-i direktiividega kaitstud poollooduslike elupaikade kaitseks on investeeringud tehnika ja kariloomade soetamiseks hädavajalikud ning et lisaks looduse mitmekesisuse kaitsele aitaks need elavdada meie ääremaade majandust. Keskkonnaministeeriumi juhtkonna vastutustundetu käitumine takistab seega majanduse taastumist.

Meie keskkonna- ja põllumajandusametkondadel on aeg teadvustada kõrge loodusväärtusega põllumajanduse tähtsus. Venitamine struktuurifondide kasutuselevõtuga tuleb lõpetada, samuti tuleb kaotada loodusesõbralikke talunikke diskrimineerivad reeglid toetuste administreerimisel. Saaremaa pärandmaastikud ja neid toetav säästev majandamine ei tohi kaduda.

Aleksei Lotman
riigikogu liige