Ajakirjanik arvab: Terminaatorlehm ja robotkarjane (3)

Kui piima natukenegi on, leiab robotkäsi selle üles ja haarab kohe nisast kinni. Kui kõht tühi, ei pea arvuti pikalt aru, vaid saadab looma otsejoones sööma. Lehmad on vabapidamisel. Kas see kõik ei kõla kuidagi liiga hästi? Liiga moodsalt.

Meenub anekdoot, kus lehm pärast kunstlikku seemendamist märgade silmadega seemendaja poole vaatas ja kurblikul häälel küsis: “Aga musi?” See viss vähemalt nägi seda inimest, moodsates lautades suhtlevad lehmadega mitte inimesed, vaid masinad. Loomulikult on sadu põhjuseid, miks automatiseeritud laudad on tohutult kasulikud, aga kuhu jääb romantika?

Kuhu jäävad karjapoisi kastesed hommikud karjamaal, kuhu jäävad lüpsja hoolitsevad käed? Kes veel soojendab oma külmunud jalgu värskes lehmasitas? Kus saab veel kuulda karjamaalt hüüdu “Vissi, vissi, vissi, Mustik, Maasik, Mallik!”?

Kas ei näi veider, et moodsa talitaja või karjaku ülesanne on vaid arvuti taga istuda ja oodata, millal tuli punaseks läheb. Teha siis paar hiireklõpsu ja saia edasi süüa. Jääb üle vaid rõõmustada, et põllumajanduses liigub nii palju raha, et selliseid süsteeme endale lubada.

Sama süsteemi võiks ju ka rakendada näiteks vanadekodus (kui selles valdkonnas ainult rahad liiguksid). Igale vanurile andur kaela, mis ütleb, millal ta putru tahab ja millal alla on teinud. Robotkäsi tõmbaks siis kojameestega kilelinad kuivaks ja lärtsataks kördiklimbi lauale, vajadusel ka valehambaid suhu surudes. Hooldajaid poleks ka vaja. Ainult ühte paksu meest, kes istuks laua taga ning jälgiks vanameeste põie- ja südamenäite.

Automatiseeritud laut on tore, aga arvuti ei vaata lehmale silma, ei patsuta, kui on valus, ei vii teda rohelisele karjamaale ega too õhtuks tagasi, vilepill huulil ja leivakott kaenlas. Arvuti ei tunne. Ta on sama loll nagu lüpsik ning kaugelt külmem kui värske sitt. Ja romantikast ei ole ta isegi kuulnud mitte.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 16 korda, sh täna 1)