Vabadus korraldada ise oma elu

Vabadus korraldada ise oma elu

 

Mõni aasta tagasi arutati Kuressaares ühe kuju üle, nimelt taheti Kuivastu poole suunduva ringtee murualale või selle lähedusse paigutada pronkssiga, sümboliseerimaks saarlastele pidevat põllusonkijat ja külalistele hoiatuseks, kui nad liiklevad metsastel teedel. Kuju kavand oli väga armas ning oleks kindlasti paljudele silmailu pakkunud, samas ka ohtralt kriitikuid leidnud.

Eestlaste sammas

Küll aga tean mina ja vist iga eestlane Vabadussõja võidusambast, mis võidupühal pealinnas pidulikult avati. Kuju saamise üle oli sõnelust sedavõrd palju, et vahepeal hakkas vabaduse sümbol ise tahaplaanile jääma.

Küll ei sobinud Tšehhist tellitud klaas, see pidavat ajaga kollaseks tõmbuma, küll ei sobinud suurus ega hind ega samba disain, rääkimata asukohast.

Kunsti- ja ilumaitse on inimestel sama erinev nagu arusaam vabadusest. Minuealiste põlvkond teab Vabadussõjast ainult ajalooõpikute ja vanavanemate meenutuste põhjal.

Tähtsaim on vabadus

Meile on palju olulisem see, et oleme vabad. Et meie vanemad aitasid laulu saatel Eestil Nõukogude Liidust välja murda, on küll meeles ja au sees, kuid vabadus ise on juba niivõrd enesestmõistetav, et ei mõtlegi selle saamisele või omamisele.

Ma ei usu, et asi on patriotismi vähesuses. Pigem selles, et kaasajal vaatavad kõik tulevikku ja teevad plaane. Eesti kultuur on lihtsalt selliseks muutunud, et praeguses hetkes tarbime tulevikku, olgu või näiteks majanduslikus mõttes. Enne kriisi ehitasid noored maju, mille eest maksavad veel viiskümmend aastat. Ja kindlasti antakse ja võetakse laene kohe jälle edasi, kui majandus pisutki kasvumärke näitab.

Minule ja minu eakaaslastele on üks vabaduse vorme see, kui ma kellelegi raha võlgu pole. Et ka Eesti suveräänsuse kellelegi võlgneme, on paraku kuidagi teisejärguline.

Ma ei tea, kes selle samba mõtte välja käis ja kas ta üldse mõtles, et suur ristiga sammas võiks mõnele noorele meenutada, et kõik maised hüved polegi enesestmõistetavad.

Saarlase mõtted samba juures

Kui ma võidusammast alles paar päeva tagasi õhtuhämaruses uudistamas käisin, jättis ta huvitava mulje. Pole liiga suur, pole liiga väike, katsudes pole kõva, pole pehme. Tšehhi klaas tundus sedavõrd paks, et ei teagi, kas märatsevad rahvamassid suudaksid seda vihahoos puruks visata.

Kas sammas on kallis või odav, ei pea ma üldse oluliseks. Inimesi oli uut sümbolit uudistamas, vaatamata hilisele kellaajale palju, nende hulgas omajagu eesti perekondi pisikeste lastega ja vene keelt kõnelevaid vanemaid inimesi. Sumin samba ümber oli positiivses toonis, halvustavaid hääli polnudki kuulda. Monumendi valgustus ja sügav sära on juba esteetiliselt vaatamist väärt.

Kui võtta seda paljukirutud sammast kui vabaduse erinevate monumentide koputust inimeste südametunnistusele, siis on ta kindlasti oma eesmärgi täitnud. Ja kui mõni turist seda uudistama tuleb ja selle tõttu kas või internetist Eesti Vabariigi ajalugu uurib, ka siis on ta oma eesmärgi täitnud. Ja kui mõni minusugune kas või korrakski meenutab, tänu kellele on tal võimalik isegi Euroopa pankadele laenu tagasi maksta, ka siis on see kuju ju vajalik.

Ma ei tea, mis sai Kuressaare ringteele plaanitud metsseast. Ma ei tea, mis saab paljukritiseeritud võidusambast. Siiski tahaks loota, et ükskõik, millist kuju vaadates mõeldakse ikka rohkem sellele, mille eest seisab sümbol, mitte tema vorm.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)