Ulaka tüdruku kolm suurt unistust (1)

Ulaka tüdruku kolm suurt unistust

MUSTLASEIT: Mustlane oli Asta üks lemmikrolle paljudel pidudel. Ta oskas kaarte panna, tulevikku ennustada ja “varastas” rahakotte lendleva kergusega…

Asta Seppo (75) unistas lapsena, et temast saab kord näitleja, kirjanik või koorijuht. Koorijuhtimisega läks sedasi, et naabrinaine kahtlustas tüdruku kõõritamises ja kätega vehkimises teatud liiki haiguse tunnuseid. Rääkis emale ja last hakati jälgima… Luuletusi meeldib Astale kirjutada tänaseni, aga lauasahtlisse. Aga näitlemine – sellega on läinud paremini – Asta Seppo on veerand sajandit olnud Saaremaa rahvateatri näitleja.

Saarlane sai Astast olude sunnil. Ta sündis Läänemaal Kullamaal. Omal ajal ostnud vanaisa suure tüki lepametsa, kust oja läbi voolas. Et kui ta sinna karjamaa teeb, saavad loomad ise igal ajal jooma minna.

Kallis kodu Kullamaal

Kui vanaisa tsaariarmeesse kutsuti (seal oldi viis aastat), lubanud ta tagasi tulles pisikese valge patsiga naabritüdruku naiseks võtta. Tuli tagasi ja võttiski. Sellest pisikesest tüdrukust sai siis Asta emapoolne vanaema. Asta isa oli baltisakslaste Hellmannide järeltulija. Hiljem, kui see nimi hakkas suguvõsale probleeme tekitama, võeti nimeks Heinlaan.

Kullamaal möödusid Asta lapsepõlv ja kooliaastad. Asta isa oli 32-aastane, kui ta Tallinnas vene madruste auto alla jäi. Ema jäi kolme lapsega üksi. Käis kolhoosis tööl. “Mäletan, kuis ema läks hobusega oma aastapalka tooma. Vankritäis kapsapäid! Istus aidaukse ees ja nuttis…” meenutab Asta, silmad veekalkvel.

Tüli ja riidu nende majas ei olnud. Lastega toimetas vanaema. Vanaisa hoidis pisikest tütretütart nii väga, et kandis last aina süles. Ema pahandanud: “Pane laps maha! Ta unustab ju käimise ära!” Vanaema oli range ja nõudlik, kuid väga huumorimeelne. Tal olid omad kombed, millest kinni pidas. Näiteks ei tohtinud leib kunagi laual olla nii, et lõigatud pool laua ääre poole. See on Astale tänaseni külge jäänud – automaatselt keerab ta leiva laual õigetpidi. Et tühja kõhtu oleks tundunud, seda Asta ei mäleta.

Laudas oli siga, lambad, kanad, lehm. Hariti põldu. Hirmus palju tehti tööd, lastel olid oma kohustused. Tema pidi alati sigadele peedilehti raiuma. “Oli juba suur hunnik, aga vanaema vaatas ja vangutas pead – no jah! See tähendas, et ikka veel pole küll.”

Tüdruk oli 7-aastane, kui vanaisa talle väikese vikati meisterdas. Ja õpetas, kuidas see töö käib.

Vanaisa oli talukoha ostmiseks raha laenanud. Et võlga maksta, hakkas ta lina kasvatama. Lina leotamiseks kaevati heinamaale üks sügav auk, mis valgus vett täis. Vanaisa võttis lapselapse käekõrvale, viis augu äärele ja rääkis talle niisuguse hirmujutu, et laps edaspidi sinna ligilähedalegi ei läinud. Asta oli juba suur tüdruk, aga seda kohta kartis ta ikka.

Ulakas tüdruk

“Olin üks ulakas tüdruk,” mõtiskleb Asta. “Ema ütles ikka, et tema kasvataks enne üles kümme poissi, kui ühe sihukese tüdruku. Ma tegin tegusid ja nautisin nende tagajärgi.”

Põllu peal oli suur kruusaauk, selle pervel kasvasid põldmarjad, mida tüdruk korjamas käis. Ükskord valetas ta emale, et augus on üks mees, kellele ta toitu viib. Ise vaatas mõnuga pealt, kuis kõik täiskasvanud pärast seda sellest august suure kaarega mööda käisid.

Asta käis Liivi 7-klassilises koolis. Kirjandite kirjutamine läks tüdrukul hästi. Poisid tegid ära tema matemaatikaülesanded, tema vihtus vastutasuks kirjandeid kirjutada. Iga kirjand ikka isemoodi… Kõik õpetajad said petta.

Asta unistused olid kõrgelennulised. Tema tahtis saada kas kirjanikuks, näitlejaks või koorijuhiks. Kui mööda põllupeenart koolist koju tuli, laulis kõva häälega ja vehkis kätega, st juhatas koori. Seda juhtus pealt nägema naabrinaine ja arvas, et laps hakkab hulluks minema. Rääkis oma kahtlustest emale. “Ja ema hakkas mind jälgima. Lõpuks küsis, miks sa, laps, ometi sedamoodi vehid? Ajasin selja sirgu ja seletasin – ma olen ju koorijuht!” meenutab Asta.

Tahtis väga õppida

Kui Asta kohaliku kooli lõpetas, sõitis piiga üksi ema teadmata Paliverest rongiga Tallinna. Ta ei mäleta, kust ta sõiduraha sai, aga igatahes lõppes asi nii, et tüdruk pani ennast Pelgulinna keskkooli kirja.

“Kui õhtul koju tulin, oli ema paanikas. Ta oli päev läbi mind otsinud. Kui ta kuulis, et viisin oma paberid ühte pealinna keskkooli sisse, hakkas larinal nutma. Kallis laps, mina ei saa seda lubada, oli ema arvamine, ning sain kõva käsu oma dokumendid tagasi tuua.”

Tüdruk oli murtud. Aga siis juhtus ajalehest lugema kuulutust ühest Tallinna tööstuskoolist, kus lubati õpilastele tasuta elamist, sööki ja riietust. Amet – trükitööline. See oli õpihimulise tüdruku jaoks pääsemine. Ja viimane aeg ka, sest õige varsti ei lastud noori inimesi kolhoosist üldse minema.

Asta uskus, et kui ta Tallinnas juba vabal ülalpidamisel on, saab ehk ka õhtukeskkoolis edasi õppida. Kuigi mõlemasse kooli sissesaamisel tuli ette takistusi, oli tüdruk nii kange: “Tehke minuga mis tahes, mina siit ei liigu!”

Üks imeline kool

Kool, kuhu Asta oma paberid sisse andis, oli üks tööjõureservide koolivõrgustikust – poolsõjaväeline tööstuskool nr 4. Tüdrukud kandsid vormi, linnapeal tuli käia ainult rivis, sinel seljas, baretid peas, valged kindad käes. “Me olime ju täitsa ilusad tüdrukud,” imetleb vana daam nüüd üht tolleaegset ülesvõtet. Kui algul pidid tüdrukutest saama trükitöölised, siis mõne aja pärast eriala vahetus – neist said laevade mõõteriistade mehaanikud.

See kool oli pisut kummaline. Asta räägib, et sellest õpiajast võiks küll terve raamatu kirjutada. Talle meenub üks omapärane poliitikaõpetaja. Ilmselt Venemaa eestlane, sest eesti keelt kõneles mees väga halvasti. “Iga kord, kui meie klassi tulime, istus õpetaja juba klassis, seljaga klassi poole.

Kogu selle kahe aasta jooksul ei näinud me tema nägu mitte kordagi.”
Eriala muutus ja tüdrukutele hakati õpetama metallitööd. “Me saagisime, karastasime, viilisime… Olen isegi ühe haamri ja nurgiku valmis teinud.

Praktikal käisime raudteekoolis, kus õppis tol ajal 400–500 poissi.” Astal, sel ulakal tüdrukul, tuli ükskord karistuseks isegi poiste kempsu pesta. Ja see eksimus seisnes selles, et ta rikkus pisut rivis kõndimise korda.

Teinekord sai tüdruk karistada selle eest, et tahtis kiuslikele poistele teise korruse aknast karahvinitäie vett kaela kallata. Aga akna alt juhtus parasjagu läbi minema partorg. Seekord võeti tüdrukult karistuseks ära kõik vormiriided. “Oli just maipühade aeg ja mina kõndisin linnapeal, puhvaika seljas. See oli õudne, ma nii häbenesin seda vatijopet…”

Praktikale saadeti 16-aastane tütarlaps meretehasesse, kus remonditi laevu. “Kõik olid seal umbvenelased. Mind taheti saata ühele laevale, aga üks vene naine päästis mu. Selline 16-aastane tüdruk laevameeste seas – see olnuks neile ju otse kompvek!” arutleb vanadaam tagantjärele.

Tööle kontrollmõõteriistade tehasesse

Pärast tööstuskooli suunati tütarlaps tööle kontrollmõõteriistade tehasesse. Asta tööülesandeks oli kontrollida tehases valmistatud piiritusemõõtjate kvaliteeti. Siin sai Asta tuttavaks oma abikaasaga, kellega kooselu kestis kümmekond aastat. Need olid rasked ajad, sest keeruline sõjaaeg oli jätnud oma jälje ning mees hakkas lohutust otsima viinapudelist. Asta sai sellest ajast rikkamaks tütre võrra – Eve elab praegu oma perega Soomes.

Saaremaale pagendusse

Saarele sattus Asta heade inimeste õhutusel ja toel, käes väike kohver, taskus mõni armetu rubla ja käekõrval väike laps.
Ta sai tööle Kingissepa kalakombinaati konstruktori abiliseks. Palgapäev oli kolme nädala pärast, aga taskud tühjad.

“Mäletan, ma jagasin kogu oma raha päevade peale ära. Ise sõin ainult leiba, pätsi jagasin neljaks. Et ma teiste ees ei julgenud seda kuiva leiba näsida, käisin salaja pööningul söömas, ümberringi kõik tuvide väljaheiteid täis,” jutustab Asta. “Ükskord tahtis tütar kangesti üht marmelaadituubi. Ostsin, kuid see oli minu võimaluste juures tohutu suur väljaminek…”

Hiljem töötas hakkaja naine 17 aastat Saare KEK-s. Pidas seal mitmeid ameteid. Oli tõsteseadmete mehaanik, talle allusid kõik auto- ja tornkraanajuhid. Et teistelt nõuda, tuli ise tööd vallata. Nii oli Asta ise tornkraana juht, kui ehitati meie linna kõrgeimat hoonet – veetornelamut.

Kuna lukksepad pidid oma kategooriat tõestama, tuli neile õpetada ka metallitöö tehnoloogiat. Asta otsis oma kutsekooliaegsed konspektid üles ja luges meestele metallide tehnoloogiat. Pärast käisid mehed teda tänamas.

Asta pidi ka kaugsõiduautojuhte suunama nn pahade haiguste kontrolli. “Ebamugav värk, mehed jätsid minemata. Mina sain trahvi. Siis tegin meestele sõitu… Järgmine kord juhtus aga nii, et mehed olid juba trahviraha kokku korjanud ja ütlesid mulle, et nemad kontrolli ei lähe, parem maksku ma kohe trahv ära.”

Asta sai alluvatega, kellest enamus mehed, hästi läbi. “Et naisena end meeste seltskonnas maksma panna, tuleb sul ennast tõestada,” on Asta kogenud. “Sa kas patsutad õlale või paned rusika nina alla. Ja kui nad on su omaks võtnud, siis on meeste kollektiivis väga hea töötada.”

Kõige lõpuks oli Asta

KEK-s ohutustehnika insener. Kuna aga KEK oli kasvanud liiga suureks ning veneaegne paberimajandus päris hull, jättis Asta KEK-i ja läks tööle restaureerimisvalitsusse. Siin oli tuhande mehe asemel kakssada ja Asta töötas selles asutuses, kuni pensioniaeg kätte jõudis.

25 aastat näitleja

Ühe oma unistuse tegi Asta Seppo siiski teoks – temast sai näitleja. Kui draamateater kuulutas välja vastuvõtu teatristuudiosse, oli Asta kindlalt kohal. “Minul lasti teha etüüd “Siga põrsastega”… No mismoodi sa seda teed? Heitsin siis pikali maha ja muudkui ruigasin, kutsusin põrssaid ligi… Vastu võeti! Öeldi, et julguse eest.” Stuudioõpingud jäid aga keerulise pereelu tõttu pooleli .

Tulnud Saaremaale, ühines Asta Seppo Saaremaa rahvateatriga. 25 aasta jooksul on ta mänginud mitmeid suuremaid ja väiksemaid rolle. Lutsu “Tagahoovis” mängis Asta üht peaosa ja konkureeris festivalil profinäitleja Herta Elvistega. Tulemuseks oli see, et Asta Seppo sai selle rolli eest kultuuriministeeriumi aukirja ja Elviste jäi ilma. Asta enese arvepidamise järgi on ta Saaremaa rahvateatris teinud täpselt 26 osa.

Lisaks muidugi lugematul arvul väikesi sutsakaid, mida omal ajal oli moeks pidudel laulude ja tantsude vahele lükkida. Mustlaseite mängis ta mitmeid kordi. Kord varastanud ta ühel peol nii palju meeste rahakotte, et pärast oli raske neid omanikega kokku viia. Üks tema lemmikrolle oli Polkovniku lesk.

Kirjanikku Astast ei saanud, aga kirjutamine on olnud tema üks meelistegevusi läbi aegade. Luuletusi on sahtlisse kogunenud üksjagu.
Praegusi pensionipäevi oma kenas kodus, mille nad elukaaslase Leoga on Talve tänavale ehitanud, veedab krapsakas naine veel ühe oma lemmikhobi seltsis. See on kudumine.

Saaremaale tulekut umbropsu ja puhtalt teiste inimeste õhutusel, ei ole Asta Seppo kunagi kahetsenud. Kooselu Leoga on kestnud juba 47 aastat. Nad on koos ehitanud mugava maja vaiksel kõrvaltänaval Kuressaares, neil on tütar Tiiu, kes töötab Saare maakonna keskraamatukogus. Eve ja Tiiu on teinud Asta neljakordseks vanaemaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 93 korda, sh täna 1)