Ratla küla kokkutulekule jõudsid inimesed ka püsi- ja välismaalt

Ratla küla kokkutulekule jõudsid inimesed ka püsi- ja välismaalt

UUE KIIGE LOITS: Vastvalminud kiige sisseõnnistamiseks ühendasid kohaletulnud käed ning kahes ringis õnnistati kiik ühise loitsu saatel sisse. Kiikumine ei katkenud sel õhtul hetkekski.
Sergo Selder

Möödunud pühapäeval tõi Ratla küla, millest eelmisel nädalal kirjutati kui Saaremaa kümnendast jalast, kokku erinevatel hinnangutel üle kahesaja viiekümne praeguse ja “juurtega” noore ning vana, et pidada maha suur Ratla küla kokkutulek. Päev otsa kestnud seltsimine, heietamine ja meenutamine läks sujuvalt üle simmaniks ja jaanipeoks.

Leisi valda jäävas Ratla külas, millest mandrile suunduvad bussid enamasti lihtsalt mööda sõidavad, elab püsivalt veel vaid 60 inimest, kellest enamik tikub juba pensioniikka mahtuma. Majapidamisi on kunagise ligi sajakonna asemel jäänud vaid mõnekümne ringis. Ka see küla jagab mitmete teistega saatust, mis räägib sellest, kuidas nooremad inimesed kipuvad minema linnast, püsimaalt või suisa välismaalt teenistust otsima.

Erinevalt aga mitmest teisest Saaremaa külast ei kipu siia kohalikud ega välismaalased endale suvekodusid rajama. Külarahvas räägib, et külas elab koguni üks soomlane, kelle minekud ja tulekud üksjagu harvad.

Ka ei ole Ratlas praegu ega varasematelgi aegadel olnud suuremat tootmist või ettevõtet, mis oleks inimesi siin tööga kinni hoidnud. Ratla on kuulunud Koikla mõisa, hiljem Saare Töölise kolhoosi alla ning põhiliseks tegevuseks on olnud väiksemal viisil loomakasvatus või maaharimine.

Ei midagi suurt ja vägevat, kuid “juurtega” inimeste jaoks sellegipoolest küllaga põhjust kokku tulla. Kokku tuli nii palju inimesi, et “kõigi näod ei jää kohe meeldegi”, nagu ütles üks püsielanik. “Nii palju on inimesi, keda pole enne näinudki,” lisas teine.

Kokkutulek talgukorras

Sel kaunil päikselisel pühapäeval kogunes rahvas küla kenasti korras hoitud lipuväljakule taasiseseisvumise ajal kolmandat korda. Kokkutulek on kahtlemata küla suursündmus, mida külarahva ühistegevusena hakati kavandama juba pool aastat tagasi. Ja mitte tulemuseta – kohale saabus isegi inimesi, keda seovad Ratlaga veel vaid kauged juured ning kes ise praegu mandril või välismaal elavad.

Proua Hilja Koel on üks nende seast, kes on külarahva üle väga uhke, et juba jaanuarist saati käisid koosolekud külakorda, perest peresse, ning iga kord mitukümmend inimest koos. Külas on mehi naistega võrreldes vähe, kuid nemadki lõid kampa. Millegipärast peab mõni külaproua seda lausa uskumatuks.

“Mitmed talgud on tehtud, ehitatud, koristatud, jaanitule puud toodud,” loetles kokkutuleku üks organiseerija Kanni Papp, pidades silmas ürituse põhilise koha, küla kiigeplatsi korrastamist. Kokkutulekuks sai ühiskätetööna valmis uus külakiik ning ehitati platsi ääres seisev välikemmerg. Hiljem märgiti tänukirjaga selle töö eest ära Ilmar Papp ja Lembit Loorius.

Kokkutulekul osalenud vanahärra Harald, kes oma lapsepõlve ja suure osa elust Ratlas elanud, kuid nüüd linnas asub, meenutas, et vana kiik ehitati juba 1943. aastal külapoiste poolt, kes kohe pärast kiige valmimist sõtta läksid. Ilmar Papp tõdes, et vana kiik oli pidanud siiani vastu päris algsel kujul, vaid selle aisad ja lauad on mingitel aegadel välja vahetatud, kuid poste pole kunagi puututud.

Kui kaua uus kiik vastu peab? “Kes seda ütelda oskab,” vastas Ilmar tagasihoidlikult. Lootust pikale eale võiks olla, sest uue kiige postid ja lauad on tehtud tammest ning aisad kohalikust kadakapuust. Veel mainis ta uue kiige kohta, et naised käskinud kiigele lati peale teha, et sellega üle võlli ei saaks ajada.

Olgu, kuidas on, aga kokkutulekul õnnistasid külarahvas ja kokkutulnud uue kiige ühisloitsuga sisse.

Käsitöömeistrid ja kilest vaibad

Ratla küla hetke kõige silmapaistvam seltsielu näib igapäevaselt käivat käsitööringis. Käsitööringi “mutid”, nagu nad endid nimetavad, käivad koos üle nädala ning seda ühes Koikla ja Pärsama käsitöölistega. Ühtekokku kahekümne tegija ringis. Kokkutulekuks pandi parematest paladest suisa väljanäitus püsti.

Kooskäimine tähendab seda, et iga kord näidatakse üksteisele ette, mida keegi teinud on, sest koos vaipa ju teha ei saa. Või õpitakse uusi ja huvitavaid käsitööliike ning siis põhiliselt “laterdatakse” ilmaasjadest. Kusjuures selle ringitegevuse kaudu on prouadel terve Eestimaa läbi käidud.

“Me oleme teinud ka siidimaali, Muhus keraamikat käinud tegemas, tikkinud, telgedel kudunud, viltinud,” loetlesid käsitöölised läbisegi. Järgmisena on kavas nahkehistöö.

Näitust vaadates tunneb osa veidi tuska, et Ratla oma mustrit näha ei ole.
Ratla naiste üks huvitavaid saavutusi näib olevat kilest vaipade tegemine. “Vat ei tea, kas ta vana komme on,” tõdes kilevaipade meister proua Aili Kuningas. Meenutades siiski, et vanasti lõigati ribadeks vanu riideid ning tehti nendest. Ehkki vana, jääb vaip siiski ilus. Kilest aga hakati vaipu tegema siis, kui kilekotte üle jääma hakkas.

Nüüd olevat kõigil külanaistel saunas maas just selline kilest vaip. Prouad usuvad, et ka esikuvaibaks on selline väga hea. “Ta ei ole soe, aga ta võib märjaks minna. Kui mustaks läheb, pesed kohe puhtaks, lased voolikuga vee peale ja paned kas või pingiotsa peale nõrguma,” selgitasid prouad kilevaiba eripära.

Kilet on saadud näiteks kaupluses ja piimatööstuses töötavate sõbrannade käest, kus seda üle jääma kipub ning muidu prügisse visataks ja raisku läheks. Ühel vaibal võib näha sissepunutult Saaremaa piimatööstuse kirju. See on tehtud ülejäänud juustukile tükkidest. Aili lõikab need siis ribadeks ja teeb kangaks. Kilest puudust ei ole. “Ülearu palju on toodud, ma olen tüdind nendest juba,” naeris ta.

Kusjuures samad aktiivsed prouad astusid mitmel korral üles erinevate tantsukavadega ning laulsid tänavust külalaulu. Ratla küla laulu tehakse igal aastal ning see räägib sellest, mis külas toimub, kõige rahvalikumal kujul. Tänavusel külalaulul on kogunisti 40 salmi ning selleks, et seda ette kanda, astusid lauljad üles kaks korda. Ratla laule olevat juba nii palju, et nendest saaks lauliku välja anda.

Lisaks külalauludele on Ratla külal oma hümn, mida kokkutuleku avamisel esmakordselt kuulda ja kaasa laulda sai. Selle laulis kaunikõlaliselt helikandjale Karmen Paju, kes muidugi mõista samuti Ratla juurtega. Hümni autor on luuletaja Almi Tugev, kelle abikaasa oli Ratlast pärit.

Sport ja rammumehed

Mätliku platsil ehk kiigeplatsil on küla jaanitulesid peetud juba ammustest aegadest. Varem eraldasid seda Kuivastu maanteest võsa ja puud, nüüd on tee äär ära puhastatud ning tee jääb justkui platsi kõrvale.

Ka sporti on seal tehtud vähemalt sama kaua ning sportimine oli kavas seekordki. Nimelt kujunes kokkutuleku üheks vaatemängulisemaks osaks Ratla küla rammumehe valimine. Rammumehe kandidaate leiti noorte meeste seast kuus, kes said oma jõudu näidata sangpommi tõstes, traktoriratast lappides ning õllekasti hoides.

Pärast suuri pingutusi ning higistamisi tuli külarahval leppida asjaoluga, et ühte kõige rammusemat rammumeest külas ei olegi, vaid neid on koguni kaks. Auhinnaks saadud õllekasti jagasid omavahel ning hiljem kogu rahvaga ära noored mehed Karel Kuningas ja Kert Humal, kes Ratla külaga seotud vanemate kaudu. Neist viimane ootab hetkel Afganistani missioonile minekut ning sai hiljuti Iraagi sõjas osalemise eest USA maaväe eriteenete medali.

Kusjuures kokkutulekul oli veel üks medaliga autasustatud mees, Sulev Merisalu, kes sai kolm aastat tagasi Kotkaristi kuldristi, mis tal sel päeval ka rinnas säras, Eesti Vabariigi presidendilt. Sulev Merisalu, keda mitmest suust Ratla küla kõige kangemaks meheks nimetati, kuulus ilmasõja ajal Eesti Leegioni Narva pataljoni ning sai kuulipilduja esimese numbrina omal nahal tunda sõda kõige ehedamal kujul.

Kui rammumehed said üsna tõsist sporti teha, siis lõbusamad jõukatsumised olid näiteks saapavise, köievedu, teadmiste kontroll ning lastele mõeldud võistlused.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 96 korda, sh täna 1)