Ingrid Holm ja tema sakiline elutee (2)

Ingrid Holm ja tema sakiline elutee

VANAEMA: Ingrid Holm pojapoeg Karl-Erikuga jaanipäeva aegu Panga pangal.

Ma olin nii kolme–nelja-aastane, kui jäin haigeks ning lastearstiks olnud keskealine kopsakas naisterahvas mind läbi vaatamas käis. Olin muidu väga seltskondlik kodus kasvanud laps, aga arsti kartsin kui kurat välku. Võõrad lõhnad, valge kittel – röökisin mis jube. Kuid tohter andis oma kuuldetorud ja värgid mulle mängida ja saime kiiresti sõbraks. Kui siis mõni aeg hiljem ema ja vanaema pärisid, kelleks ma saada tahan, vastasin, et arstiks ja autojuhiks.

Kui Ingrid Holm oli 1970. aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonna sisseastumiseksamid edukalt ära teinud, lõi ta viimasel hetkel siiski kõhklema. Tugevasti kodu ja vanemate küljes kinni olnud külalaps, kelle senised pikemad reisid olid piirdunud paari linnaskäiguga, ehmatas nii kauase ja kauge õppimise ning kodustega kontakti kaotamise ees ära. Matemaatikaõpetaja Olev Kärneri käe all õppinud viielist arvutajat ei saanud endale ka soojalt soovitatud matemaatika-füüsikateaduskond, selle asemel viis Ingrid paberid meditsiinikooli ravivelskri erialale. Koolipoolne suunamine Prangli saarele muteerus õnnelike juhuste läbi Saaremaaks ning Ingridi esimeseks töökohaks sai Kärla velskripunkti ligi 1800 inimesega piirkond.

Mina olen sanitari väljaõpetatud inimene, nii töö kui ka suhtumise ja suhtlemise poolest. Minust ei oleks saanud seda inimest, kes ma olen, kui poleks olnud minu sanitari, Salmet. Tema oli juba nelja velskriga töötanud, oli lahtise pea ja mõtlemisega ning tundis kohalikke inimesi. Sellest oli tõeliselt palju abi, selle taga olid kogemused. Koolist tulles oled ju kole tark, aga samas kohutavalt loll, praktilisest tööst ei tea midagi. Sedamoodi pani tema mind jalule ja järje peale, ja ma olen talle selle eest südamest tänulik.
Kärla inimestel on siiani kindel koht Ingridi hinges ja südames, mitmeid neist seovad temaga sõprus ja “seatembud”. Mööda eluteed astus Ingrid aga aastal 1979 Orissaarde, käekõrval pooleteistmene Bert ning rinna all veel sündimata poeg. Kui teine laps Kristjan oli neljakuune, tegi kohalik tohter Ellen Lopato Ingridile ettepaneku tulla tööle kiirabisse. Kõhklusteks aega ei jäetud ja tänavu maikuus hakkas Ingridil jooksma juba 30. kiirabiaasta.

Orissaare kiirabi sihtasutus on Ingridi teada Eestis ainus iseseisev ühebrigaadiline kiirabi. Neil on neli vahetust, igas neis velsker kui asja aju, väljaõppinud õde protseduurideks ja autojuht.

Algul ajas kiirabi ja vere nimetamine mul ihukarvad õhevile, olin kindel, et ei lähe sinna iialgi.

Eks ma tegelikult kardan siiamaani, aga mul ei ole aega karta. Peab tegutsema, sest haige ootab minult tuge. See töö on ääretult raske, kuid hinge toitev. Olen 13 sünnitust autos vastu võtnud. Seal põrkuvad kaks nii äärmuslikku tunnet: meeletu valu, lausa piiri peal olemine muutub ühe hetkega, kui laps ema kõhule tõstetakse ja ema silmad saavad hetkega selliseks… sametiseks. Ma pole suutnud seda kunagi kuiva silmaga vaadata. Vot see on tõeline rahuldus. Kui ma muutuksin ükskõikseks teise inimese valu suhtes, on viimane aeg mulle õlale koputada ja uksest välja saata…

1981. aasta oli Ingridi jaoks aeg, mil kuhjuv isikliku elu kurbus maadligi vajutada püüdis. Siis aitas meeletu töö muremõtteid natuke eemal hoida. Ja ega Ingrid hinges olegi alati nii lõbus ja lusti täis, kui välja paistab, ta lihtsalt on õppinud oma muret teistele mitte koormaks panema, ehkki tegelikult võtab kõik üsna kauaks endasse. Pisut aitab selle vastu hommikune ennetöine tühjaksrääkimine.

Kiirabi tööpäev on üldjoonetes iga päev sama ja alati erinev. Väljakutseid on keskmiselt 6–7, kuid peaaegu kunagi ei tea, kui palju erineb kohapealne pilt eetris kuuldust. Võib olla parem. Võib olla hullem. Aga halb on ka erinevaid eestisiseseid kutsungeid jälgides abitult istuda ja oodata.

Kohaliku teadjanaise sõnul on Ingridi selle elu ülesanne olla ori, olla inimestele abiks. Ja ta võtab vaimu ja füüsist kurnavat tööd raskustele vaatamata rõõmuga. Elus tuleb igasuguseid inimesi ette ja see teebki Ingridi jaoks asja põnevaks. Kuid isegi temasugusel sünnipärasel optimistil tuleb vahetevahel ette teravalt öeldud sõnu ja tunnet, et enam ei taha. Ainult sülitaks, virutaks ukse hooga kinni ja kõnniks vilistades minema.
Ma olen kolkapatrioot nii heas kui halvas mõttes ning kõige rohkem hindan lihtsat ja tavalist maainimest. Kodus ootab mind oma rohtus aiamaa ja vahetevahel vanaema kohustused. Meelsasti koon, pisut õmblen ja palju loen. Lugemise pärast olen ma elus hirmsasti riielda saanud, sest muud tööd kippusid selle pärast tegemata jääma.

Ingrid on elu jooksul teinud valmis nii mõnegi pulmalehe, kujundanud sünnipäevakaarte ja vehkinud vemmalvärsse. Orissaare näiteringis ja sõpradekambas nimega Tige Tikker teeb ta samuti mõnuga kaasa, isegi suurem jagu tikrite sõnamaterjali on tema kirjutatud.

Ingridiga juhtub igasuguseid asju. Kui sugulane võitis 4-päevase spaapuhkuse Toilas, otsustati sinna saata hoopistükkis Ingrid. Need neli päeva olid võr-ra-tud, paremad kui unenägu. Ühel neist märkas naine teadet ekskursioonist Kuremäe kloostrisse. Et Ingrid oli seal varem juba käinud ning 125-kroonine piletihind pisut peletas, otsustas ta kahetsedes loobuda ning parki jalutama minna. Ringi kõndides ja aega veetes jõudis lõpuks väsinult rohtukasvanud palliplatsile ning valis puhkamiseks kahest pingist endale sobivama. Korra maha vaadanud, märkas ta maas paberilipikut, võttis üles – sajakroonine, millel kõhus veel 25.

Ma ei usuks seda, kui keegi teine seda räägiks. Sellised asjad juhtuvad ainult minuga. Vaatasin kui varas ringi ja pühkisin kui tuul, polnud enam väsimust ega jalavalu. Ja läksin ekskursioonile.

Minuga juhtub kuratlikke asju, mitte üksi minuga, aga ka nendega, kes minuga koos peavad olema. Ega need ole halvad asjad, aga lollimoodi kohutab. Näiteks kord läksime väljakutsele. Hakkame tuppa minema, kui suur koer tuleb ja jookseb sõna otseses mõttes ennast õe jalgade vahele ukseauku kinni. Niipalju ruumi ei ole, et koera seljast ära astuks, koer pead ära ka ei tõmba. Kujutad ette, sa lähed haige inimese juurde, no kuidas sa ajad seal ukse vahel, ha-ha-haa, lõuad laiali!

Ingridil on kaks last ja samavõrd lapselapsi. Vanem poeg Bert, kes algul samuti arstiametit õppida plaanis, on Tartus bioloogia doktorant, noorem poiss Kristjan pealinnas loomaarstiks.

Ingridi majaline Mirri ongi Kristjani kass, eakas ja surmasüstist säästetud, valge- ja ruskekirju. Ingrid naerab, et nad on Mirriga ühepaksused. Kui Mirri istub, näib ta nagu kohvikannusoojendaja, üleval paistab pisike pea, kere igalt poolt täpselt ühesuurune.

Olen oma poegadega väga lähedane. Ja uhke, et ka üksi lapsi kasvatades, selle armetu palgaga, olen suutnud anda mõlemale poisile kõrghariduse. Kordan neile ikka, et kui mooriga peaks midagi juhtuma, ärge jumalapärast jätke kooli pooleli ega andke töökohta ära. Neid kahte asja ma oma elus kahetsen.

Ma olen kahekordne vanaema. Noorema poja laps on täpselt vanema poisi nägu. Kui nad mul siin külas on ja Saikla vahel patseerivad, siis ikka küsitakse, miks üks poeg teise poja lapsega ringi käib. Veel pean ma ütlema, et pojad on valinud naised täpselt oma ema moodi. Täitsa väärilised vastased.

Hiljuti käis Ingrid pealinnas tervist kontrollimas, minnes sinna karmi diagnoosiga. Õnneks ei olnud asi pooltki nii hull, ehkki nüüd, muigab naine, on talle lubatud ainult paast ja palved. Õnneks ei tule inimese surmapäev niikuinii varem, kui eluraamatus ette nähtud.

Kuigi Ingrid nimetab end kohutavaks vihastajaks, on aeg aastatega teravad solvumisnurgad maha viilinud ja jätnud alles suure, rahuliku, sõnaka ja muheda naisterahva, kelle jutt maalib pildi. Lihtsaimgi eluseik muundub kaasakiskuvalt kuulamisväärseks, naer puksub ta seest ja sealsamas on silmad helladest meenutustest pisaraläikvel.

Mind on eluaeg venelaseks peetud. Mitte eestlaste, vaid venelaste poolt. Eks ma temperamendilt olen ka sinnapoole. Mulle meeldib mustlasmuusika, vene romansid, vene luule, Vene köök.

Ma ei vahetaks oma elu mitte ühegi teise ega teistsuguse vastu. Ma olen kohanud meeletult toredaid inimesi. Ja minu elutee on graafiliselt kui kahemehesaag või kuusemets, aina üles ja alla. Ma lihtsalt elan selle sakiliseks. Ja ega muidu polekski aru saada, et midagi on olnud, aga kole palju raha läheb juuksevärvi ja rohtude peale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 189 korda, sh täna 1)