Eelolev nädal möödanikus

Seitsekümmend viis aastat tagasi, 1934. aasta 30. juunil, leidis Saksamaal aset sündmus, mida ajalookirjanduses on hakatud kutsuma võika nimega – Pikkade nugade öö (sks k die Nacht der langen Messer), mille käigus Adolf Hitler kõrvaldas võimuvõitlusest rünnakrühmlaste ehk SA (lüh sõnast Sturmabteilung) juhtkonna.

Olukord Saksamaal oli järgmine: pärast natside võimuletulekut 1933. aasta jaanuaris olid partei relvastatud üksused ehk rünnakrühmlased, kes varem olid füüreril aidanud vastastega arveid õiendada, muutunud tülikateks ja Hitlerile isegi konkurentideks. Nimelt oli SA juht Ernst Röhm (1887–1934) mees, kes tahtis enda kätte koondada kõrgeima võimu. Nagu teada, oli natside partei ametlik nimi natsionaalsotsialistlik partei. Röhm suhtus selles sõnaühendis liialt tõsiselt terminisse “sotsialistlik”.

Rünnakrühmlased – nende arv ulatus 1934. aasta suvel juba kahe miljonini – vastandasid end SS-le (saksa keeles Schutzstaffel – kaitsemalev; tegu oli SA ridadest välja kasvanud eliitväeüksusega, kelle ülesandeks oli partei kõrgemate ametnike ihukaitse). Veel enam, SA vastandas end isegi Reichswehrile (nii kutsuti 1934. aastal riigi armeed, 1935. aastal nimetati see Wehrmachtiks). Sääraseid ambitsioone pidas Hitler enda jaoks väga ohtlikeks.

Ööl vastu 30. juunit 1934. aastal arreteeriti Müncheni lähistel Ernst Röhm ja veel sadakond SA juhtivat ametnikku, kes kiiremas korras ka hukati. Muide, väga hästi on seda sündmust kajastatud itaalia režissööri Luchino Visconti (1906–1976) filmis La caduta degli dei (sks k Die Verdammten / Götterdämmerung; eesti k “Jumalate hukk”; 1969). Kes itaalia filmikunstiga tuttav, peaks teadma, et aristokraatlikku päritolu Viscontile meeldib väga ajaloosündmuste kujutamisel mõnevõrra rafineeritud stiil.

Nii ka siin – filmis eelneb tapatööle SA juhtkonna ohjeldamatu orgia koos alkoholi ja seksuaalperverssustega, millele järgneb veretöö täideviijate sündmuspaigale hiilimine ning verine arveteõiendamine. Ja verd on neis filmistseenides tõepoolest palju!

Kuid tulgem tagasi faktide juurde. Selle verise ettevõtmise läbiviimiseks kasutas Hitler talle ustavate SS üksuste abi. Mis puutub Ernst Röhmi, siis talle anti austuse märgiks (varasemast ajast oli tal füüreri ees ikkagi rohkesti teeneid) kätte revolver, milles oli sees vaid üks padrun, ja soovitati sooritada enesetapp. Juhtidest ilma jäänud rünnakrühmlased aga eksisteerisid edasi vaid nominaalselt ja Hitleri ettevõtmistesse nad edaspidi enam ei sekkunud.

Ja veel üks nüanss. Nõukogude Liidu (NL) diktaator Stalin jälgis Saksamaal toimuvaid sündmusi suure tähelepanuga. Tundub, et Hitleri kasutatud metoodika vastaste kõrvaldamisel meeldis talle väga ja seda rakendati ka NL-s. Möödus vaid viis kuud ja Leningradis (praegu Peterburi) mõrvati Stalini peamine rivaal Sergei Kirov (1886–1934).

Tänaseks on selgunud, et mõrvatöö taga oli Stalin. Kuid see sündmus andis nn rahvaste juhile ettekäände päästa kogu riigis valla suur terror, mis õuduste ja ohvrite arvu poolest hitlerlikku Pikkade nugade ööd ületas.

Tänasel päeval viiskümmend viis aastat tagasi, 1954. aasta 27. juunil, lasti Venemaal Kaluuga oblastis Obninskis käiku tuumaelektrijaam. Kuigi tegu oli vaid eksperimentaalse jaamaga, mille võimsus oli 5 megavatti, muudeti see sündmus nõukoguliku propaganda kärarikkaks objektiks – kuigi USA-s toodeti tuumareaktori abil elektrienergiat ajutiselt juba 1951. a detsembris, olevat just Obninskisse rajatud esimene pidevalt tegutsev tuumaelektrijaam.
Sääraste väidetega saavutas Nõukogude Liidu juhtkond selle, mida taotles – propagandistliku edumaa. Sedasama praktikat kordas Nikita Hruštšov veel ka hiljem: 1957. aasta oktoobris, kui maailmaruumi lennutati esimene tehiskaaslane, aga ka 1961. aasta aprillis, kui kosmosesse lendas esimene inimene. Paraku näitas sündmuste edasine käiks, et ajutine võit propaganda ja ideoloogia vallas ei tähendanud veel lõplikku võitu tehnoloogia vallas.

Muide, kommunistide jaoks (ja olgem ausad, igasuguse totalitarismi jaoks) on ideoloogia alati olnud esmatähtis. Siin ilmnebki veel kord nõukoguliku süsteemi absurdsus – ülikoolides õpetati vulgaarse sisuga materialismi ja korrutati olemise primaarsust ning mõtlemise sekundaarsust, kuid tegelikus elus käituti vastupidiselt ning kogu aur kulutati ideoloogilisele kasvatustööle, mitte aga reaalse olme ehk olemise arendamisele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)