Banaane poes veel on

Praegu on jutuaineks viimase aastaga süvenenud majanduslik surutis (ehk masu), mis kipub võtma silmapiiril terendunud lootuse kroonid vahetada eurodeks ja pürgida Euroopa viie rikkama riigi hulka. Süveneb minevikukogemusel tuginev hirm: rahva rahavarud tehakse (XX sajandi kombel!) masuga peagi kutuks. Krooni euro suhtes hulga vedelamaks muutmisega. Viimasest, Nõukogude ajast liigagi tuntud trikist võidaksid kindlasti pangad.

Peataolek kaldub juba liiga sügavaks. See pole hea nõuandja olukorras, kus meri tormine ning karid lähedal. Kapten riigitüüril peab olema tark, kindlameelne. Ning tegema otsuseid, mis viiksid riigilaeva eemale masu ohtlikust olukorrast. Pelk hädaldamine, et kõik on lootusetult upakil, on rumal.

Müüt elutaseme paranemisest

Kust pärineb n-ö õigustatud ootus, et maailmas läheb kõigil inimestel kõik üksnes paremuse poole? Kas N. S. Hruštšovi lorast? 1980. a pidanuks ju Eesti aladel laiuma kommunism, kus igaüks teeks vaid jõudumööda tööd, seevastu igaühe õigus oleks saada, mida hing ihaldab. Ometi on juba juudilegendide Piiblis kirjas: “Oma palehigis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad… sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama.” (Mo 1; 3,19). Pole seal ühtigi, et narkomaaniks on õilis hakata – laiendamaks isiklikke maailmatunnetuse mõnupiire. Et seejärel kaaskondlastelt Kaarma vallas nõuda taolise eksperimenteerija ülalpidamist. Vajadusel talle ka igakuise raviraha ca 12 000 krooni maksmist.

Aga just nii saigi alguse, et viimased 20 aastat siinmail populaarsust koguvad narkomaanid ja HIV-positiivsed on nüüd kuulutatud Eesti riigi eelistuseks (prioriteediks). Mitte vähenev laste arv ega üha suurenev vanurite osakaal rahvastikus. Kui Saaremaal 1989. a narkomaaniast kõnelesin, oli enamik siinseid ametnikke ja koolmeistreid kindlad: Saaremaal ei ela kunagi selliseid inimesi. Ei kulunud enam kui inimpõlv, kui ärplemine saarlaste erilise aatelisuse, aususe, tubliduse, töökuse ja uimastipahedest haaramatusega tuli maha salata. Ning möönda – saarlaste hulgas on nii tublisid inimesi kui ka loodreid, sulisid, vargaid, petiseid, joodikuid, narkomaane, narkoärikaid. Nagu Aafrikaski, nagu Venemaalgi.

Peljatakse muistset kogukondlikku kontrolli

Tänaseks on inimese nimi, sünni- ja surmakuupäevgi ajalehtede jaoks peaaegu tabu. Teolt tabatud varga või päti pilti ka ei tohi (viimase solvamiseks!) kusagil näidata. Usinus koolitööski on (laiskadele ebamugavuse ja alaväärsuse tekitamise pelguse pärast!) peaaegu salastatud. Sellega on Eestis teadlikult kõrvaldatud muistne väga oluline hoidja – kogukondlik kontroll. Et mis teised pahategijast ja looderdajast järsku mõtlevad. XX sajandil kaotas Euroopas kiiresti oma mõju ka kirik. Eestis võimendas kiriku mõju ahenemist Kremlist läkitatud nõukogude võim. Pööras religiooni hääbuvaks kombetäitmiseks. Saaremaalgi koguneb XXI sajandil suvistele surnuaiapühadele üha vähem inimesi.

Tõusud-langused on normaalsed

Nüüd kiputakse meedias süüdistama, et mingid vandenõulased (vabamüürlased, pankurid) on maailmamajanduse ja Eesti majanduse kukkumisse tõuganud. Paraku turumajanduses ongi majanduse kukkumised ja tõusud normaalsed. Selliseid lainetusi peeti juba tuhandeid aastaid tagasi tavaliseks. Meenutan jälle Piiblit, kus kirjas, kuis Joosep seletab Vaaraole unenägu just tollase masuga (vt Mo 1; 41). Ka taastunud iseseisvuse ajastul on tänavune masu juba… teine (eelmine oli umbes 1998. a).

Majandushoor: piiks-piiks ja raha tuleb!

Eelmise sajandi saarlaste elutarkus kinnitas: laastutuli ja laenuraha on kiired lõppema. Paraku on soosiv-ahvatlev suhtumine igale tühikargajale kergesti kättesaadavatesse nn tarbimislaenudesse (prassida laenuraha läbi välismaa kõrtsides, osta laenurahaga autod noormehele või tibile, kelle kooliharidus, arukus ja alkoholilembus kannataksid vaevu hobusevankril sõitmist) pannud nüüd märkimisväärse osa rahvast ülejõukäiva võlakoorma alla. Lihtsameelsetel – üle oma jõu elada soovinutel – puudus arusaam, et laen tuleb ka tagasi maksta.

Tänavu kevadel näidati TV-s laenudega hädas olevate inimeste lihtsameelseid arutelusid. Paistis, et nad ei saanudki aru, mis vahe on – kas pank kingib neile raha või tahab vähekest aega hiljem veel suuremat rahasummat tagasi. Sestap elatakse söakas lihtsameelsuses – laenu tagastamisega võib oodata, pigem osta võlgu pirakas tümpsmuusika röökur ja äge auto ringikimamiseks.

Pole viimnepäev Eestis – banaane Kuressaare poodides veel jätkub!
Olin 34-aastane, kui esmakordselt õnnestus poest (Pirital) osta banaane. Enne olin neid näinud vaid filmides. Kirjanik Viivi Luik kirjutab täna ka toidupoodides (kus isegi banaanid saadaval!) müüdavas raamatus ”Seitsmes rahukevad”, kuidas möödusid tema eelkooliaastad. Minul olid küll veidi paremad olud, ometi üht-teist sarnast. Ka nägin saarlaste viletsust ise. Seda raamatut tasuks lugeda tänavukevadistes meeleoludes. Ning mõelda, miks levib nüüd kiiresti meeleolu, et Eesti Vabariik on vilets.

Tekkimas on taas olukord, kus alamkihid (kes kaotanud töö, kes ülekoormanud end laenuvastutusega jt) ei taha ning ülemkihid (nn Eesti eliit) ei saa enam elada vanaviisi. Tasuks ka arutleda, milliste muudatusteni viis selline meeleolu Eesti Teise maailmasõja ajal. Ja kui täna on Kuressaares banaane poes vabalt müügil, siis – kui palju on Eestil veel kukkumisruumi?