Lugeja kiri: Kust Eesti kasvu otsida?

Tänavune juuni on olnud Eesti poliitikamaastikul murranguline, lisaks europarlamendi valimistele käib jätkuvalt väga aktiivne arutelu sisepoliitika küsimustes ning võimalike kärbete ümber.

Tähelepanu väärib aga asjaolu, et samal päeval, kui valitsus andis üle teise negatiivse lisaeelarve, mis vähendab doktorantide toetusi, professorite tasusid ja ülikoolide koolitustellimuse mahtu, toimus riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Innovatsioon majandusarengu vedurina” arutelu. Märkimisväärne ongi see, et ühelt poolt räägitakse, kuidas tuleb innovatsiooni edendamiseks enam tähelepanu pöörata teadusele ja haridusele ja enam toetada innovatiivseid teadusprojekte, kuid reaalselt just seda kõike eelarvega vähendataksegi.

Seega on praegune püüd keskenduda vaid eelarve tasakaalule viinud tähelepanu eemale põhiküsimuselt – kuidas saab riik täna panustada Eesti pikemaajalisse arengusse? Räägitakse küll ametnikkonna koondamistest, omavalitsuste haldussuutmatusest ning sellest, et Euroopa Liidu rahad jäävad kasutamata või lükkub see pikalt edasi, kuid ei keskenduta sellele, et missugused valikud on Eestile olulised ka 10 või 20 aasta pärast. Täna just seda arvestama peabki.

Eesti majanduslik olukord on murettekitav ja praeguse majandusstruktuuriga ei jõua me arenenud riikidele järele. Seda eelkõige selle pärast, et Eesti tööhõive on koondunud majandusharudesse, milles pole võimalik tootlikkust ja seeläbi ka lisandväärtust olulisel määral tõsta ehk teisisõnu meil on vaja rohkem haritud inimesi ja spetsialiste. Kõrgelt haritud elanikkond loob täiendavaid töökohti ning toob makse riigikassasse.
Seda, et kärpida tuleb meil kõigil, teame niigi. Siiski peame tegema ühiskondlikud kokkulepped kindlates valdkondades, kuhu ja kuidas me edasi liigume.

Oma vastumeelsust lisaeelarvele on näidanud ka tudengid, kes on rõhutanud, et kärpida igast valdkonnast samaväärselt ei ole lihtsalt võimalik, ning viidanud tulevikuperspektiivi arvestamise vajadusele.

Üliõpilased ei ole kõigi kõrghariduskärbete vastu, me mõistame, et igaühel tuleb tänases olukorras püksirihma koomale tõmmata. Siiski oleme vastu osale kärbetele, mis on lisaeelarves välja toodud. Need on õppelaenude kustutamise lõpetamine lapsevanematel ja avalikku sektorisse tööle asujatel ning doktorantide toetuse vähendamine.

Jätkusuutliku ja teadusmahuka Eesti suurim probleem on seni olnud doktorikraadiga inimeste vähesus, seega ei tohi me ise seada sellele veelgi suuremaid takistusi. Me peame arvestama Eesti riigi geograafilist positsiooni, kus ümberringi asuvates riikides on kõrgharidusõpe tasuta ning kus pööratakse enam tähelepanu noortele teadlastele sobiva keskkonna loomisel.

Kui me täna neid tingimusi arvesse ei võta ja jätkama hariduskulutuste kärpimist, siis õige pea saab veelgi suurema hoo noorte õppima asumine mõnda väliskõrgkooli ja kui see protsess on juba käima läinud, siis on hilja midagi ette võtta. Siinkohal tuleb kindlasti rõhutada, et igasugune õppimine väliskõrgkoolis on ainult tervitatav, aga võib juhtuda, et paljud ei pöördu enam Eestisse tagasi. Iga välisriiki elama läinud kodanik on Eesti riigi kaotus.

Seega olgu haridus meie prioriteet ja tugeva Eesti alus!

Joonas Pärenson,
Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse esimees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 9 korda, sh täna 1)