Jaanipäevast jõuludeni (2)

Jaanipäevast jõuludeni

 

Eestlane elab kord selliselt, et iga poole aasta tagant peab ta suurt pidu. Ühte valguseajal, teist pimeduses. Mõlemaid pidusid aga peetakse tulega, olgu aeg valge või pime. Tuli on põhjamaalase jaoks elulise tähtsusega, küllap sellest on ka see tava meie teadvusse aastasadadega juurdunud.

Äsjamöödunud aastapool oli kurblooline

Kui me viimased aastad liikusime ühest suurest pühast teise rahuga südames, siis viimasel poolaastal oleme kogenud seda, et õnn võib otsa saada väga äkitsi. Kui veel jõulude ajal riigieelarvet vastu võttes kilkas peaminister talle nii väga meeldivast majanduskriisist, siis pärast aastavahetust hakkas ta kohe oma sõnu sööma.

Algas paaniline eelarve kärpimine ja ilmnesid esimesed märgid järsult suurenevast tööpuudusest. Ma ei kuulu nende hulka, kes peavad peaministrit süüdlaseks kõiges, mis on maailmamajanduses toimunud. Ma ei süüdista teda ka selles, et ta naeratas teleekraanidel veel ka siis, kui endal adrenaliin juba veres möllas. Ehk ongi riigijuhi üks roll oma rahvast lohutada ja esitada ärevaid teateid rahustaval toonil.

Aga kui riiki juhtida lakkamatu valitsusesisese sissisõja tingimustes ja asuda ühe negatiivse lisaeelarve vastuvõtmise järel kohe teist koostama, siis siin ei saa rääkida lihtsatest lahendustest. Koalitsiooni lagunemine on selgeks märgiks sellest, et lihtsam on tänases olukorras istuda opositsioonis, sest seal saab tänitades end rahvale targemana näidata kui valitsedes.

Kas puutumatus lõpmatuseni?

Kui veel märtsis tundus, et saar-lastele majanduslangus erilist mõju ei avalda, siis täna on pilt selge, ka meie olema üks osa suurest maailmamajandusest. Tühjad hotellid ja üksikute klientidega toitlustuskohad on märk sellest, et uuest majanduskasvust unistada pole niipea mõtet.

Sõna streik hakkab ka meil saama märksõnaks – seda, tõsi küll, ehtsaarlaslikul moel. Transporditöötajate streigi ajal ei seisnud meil mitte bussid, vaid uksed sulges keskraamatukogu. Aga kas streik üldse on lahendus? Kas see peale meelsuse näitamise ka muudatusi kaasa toob? Selline kogemus meil veel puudub.

Kärpimata on veel vaid emapalk ja pensionid. Kui kõikidest kohtadest on maha tõmmatud, siis millised on argumendid nende “pühaduste” kaitseks ajal, mil iga päevaga jääb sissetulekuta neid inimesi, kes peaksid raha riigikassasse maksudena kokku kandma?

Aastakümnete pikkused sambavaidlused

No nüüd ta on siis olemas! Vabadussõja võidusammas, uhke ja tuledest särav. Sammas, mille üle vaidlesid poliitikud juba eelmise iseseisvuse ajal, rääkimata viimaste aastate vastuoludest.

Kui palju on meis, eestlastes, täna veel sisemuses põhimõttelisi vastuolusid? Kui palju on veel neid, kes pahuralt oma nina alla pobisevad, et mis meil vene ajal viga elada oli? Kõike oli priilt saada, töökoht, eluase, haridus, aga mis see kõik täna maksab! Kuidas toime tulla siis, kui töökoht kaob? Mõtle, palju mõtled, aga vene aega tagasi enam küll ei taha.

Millalgi peab ju pöörama

Analüütikud väidavad, et esimesi märke majanduslanguse aeglustumise kohta on näha. Mis need on? Kas naftahinna jupphaaval, ent kindel tõus või töötuse tõusu pidurdumine? Sellele on igapäevaraskustes viskleval inimesel raske vastata. Arvan, et majanduslanguse peatumisest saame rääkida ehk siis, kui nädala jooksul ei lisandu ühtki töötut. Aga seda päeva, mil töötuid aina vähemaks jääb, ootame kõik väga.

Ent on ju suur suvi, ilmatargad lubavad, et suvesoe meile mõneks ajaks ka pidama jääb. Olgu ilma pööramine meile selleks esimeseks pöördeks, mida oodanud oleme. Neil kaunitel suvepäevadel tuleb puhata ja pinged maha võtta. Kaunist suve kõigile!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)