Ratla küla kokkutulek: Saaremaa kümnendast jalast

Ratla küla kokkutulek: Saaremaa kümnendast jalast

 

Homme on Ratlas külakokkutulek, millele on pühendatud ka alljärgnev tekst. Peamiselt on selle autoriks Ratla küla praegune elanik JUTA RAND, kes koduküla ajalugu uurinud. Tõsi, küla tekke- ja arenguloo peamisi fakte esitab ta mõnevõrra belletristlikus stiilis, kuid eks see olegi ühe leheloo jaoks parem ja sobilikum – on lihtsam ja meeldivam lugeda. Tekst on avaldatud lühendatult.

Saaremaa olevat üheksa jalaga, aga tegelikult on neid jalgu kümme vähemalt. Nimelt ilmus 1731. aastal ajalooürikutesse küla nimega Rattjall. Kuid 1798. aasta kirjapildis juba [veidi lühemalt] Ratjal.
Lauri Kettuneni1 redaktsioonis [olevat tegemist] Ratjala ehk Suurjalaga, kuna ratt tähendavat suurt ja jall jalga. Aja jooksul lühenes Ratjala [lihtsalt] Ratlaks.

Kaugeim aeg

[Saaremaa] kümnes jalg hakkas [väidetavalt] välja kujunema juba kiviajal, kuid päris välja see siis veel ei arenenud. Lihtsalt tuldi, oldi ja mindi…

Väga kaugetest aegadest pajatavad väheke kohanimed, ka inimesed teavad mõnd muistendit, kuid täit tõde teab vaid maapind. Nii ütlevad neli kivitalba Kahvi talu põllult ja üks kivitalb Tõre küla Riidu talu õuest kivimurrust meile mõistu, et siinsel [Saaremaa] kõrgemal nukil on kunagi tegutsenud kiviaja inimene. Seejärel valitses [pikka aega] vaikus.

Elutegevus tärkab

Põnevamaks läks taas viikingiajal, mil inimesi hakkas siia valguma siit ja sealt, iseäranis ülerahvastatud Ojamaalt. Enamik jäi meile ka päriseks. Nii umbes aastal 900 pKr oli Saaremaa juba ülerahvastatud.

Nii on Ratla küla Pärsama- ja Tõre-poolses küljes tänagi 0,5–1-kilomeetrise kaarena – osalt hävinud, osalt säilinud – kivikalmed. Võimalik, et seal puhkavad me viikingitest esivanemad või lihtsalt eellased. Kindlaks on tehtud, et matused toimusid põletusmatusena ja tuhk kallati kivide vahele, nagu viikingitel kombeks…

Umbes nii tekkis küla, mis põles või põletati maatasa. Alles hiljuti meiega olnud Tammiku Roosi teadnud rääkida, et varem asunud Ratla küla Lasma juures, kuhu nüüd on mets peale kasvanud. See küla põlenud ära. Mis juhtus? Kes seda tegi? Kas kellegi kuri käsi? Vastuseta küsimusi on rohkesti.

Piiriküla Ratla ja esmamainimine

Kuid [kõigest hoolimata] suudeti tuhast tõusta ja kojad taas üles ehitada sinna, kus asub praegune küla. Igatahes aastal 1227, mil ristisõdalased Valjala maalinna alistasid olid majad puha olemas – ristisõdijatel oli koht, kus jädida.

Pärast suhete ägedat klaarimist oli tulemus järgmine: Saaremaa jagati Tagavere ja Ratla vahelt pooleks, nii et moodustusid ordu ja [Saare-Lääne] piiskopi valdus.

Ratla kuulus piiskopile, kes läänistas maad vasallidele. Teatmeteoste andmetel pärineb just piiskopiajast Ratla küla esmamainimine: aastal 1442 (või 1444) on küla esmakordselt mainitud vakusena2. Esimene teadaolev uusomanik oli Hans Scardenberk, kellelt läänistati Ratili (kuidas keegi seda nime kirjutas) vakusest 1,5 adramaad Tilce von Udensenile.

Hiljem jagati küla Kareda ja Koikla mõisa vahel. Ratlas on eksisteerinud ka pisike Allika mõisake, mis lõpuks tegutses Koikla mõisa karjamõisana. Kuid rahvasuu pajatab veel ka Mataküla, Roovidemäe ja Kustavi mõisast. Võib-olla oli siin tegu suurtaludega.

Uus katsumus

Rasked ajad saabusid taas Põhjasõja aastail. 1710. aastal maad laastanud katk jättis vaid üksikud elanikud. Veel paarkümmend aastat pärast katku lõppemist elas rahvaloenduse andmeil Ratlas kas perekonnapeana või üksinda [selle kohta andmed puuduvad] Allika talus Pert, Kadrikul Pauli poeg Hans, Kongil Jahn, Salul Jahn. 1738. aastal Väljal Tõns; 1750. aastal Ennul Simmo; 1811. aastal Otsal Allika Jaen, Metskülal Ado, Metsal Jaak, Pärdil Jaen.

Raasuke maad, vähe vabadust, natuke peksa, veidi valgustust, piisake kärakat, kübeke leiba, on Ratlas Allika koolitalus sündinud ja kasvanud kirjanik Jaan Oks3 lühidalt kokku võtnud tollase küla elu-olu.

Vabadussõjast kuni ilmasõjani

Vabadussõtta läks mehi ka Ratlast. 700 aasta järel lõpuks oma riik! Pered taas koos, lapsi palju, metsad ja maad meite! Korraldati kursusi, kuidas ehitada, paremini põllumajandust edendada ja kodu kaunistada. Juhan Põld, August Tamm, Eduard Traumann ja Arnold Kello ehitasid lubjaahjud ja tootsid ehituse tarbeks lupja.

Oli aga noor vabariik vaid veidi kosunud, kui tuldi taas segama, meid omavahel tülli keerama ja võõrastesse sõdadesse kiskuma. [Teise maailmasõja ajal] oleks Ratla küla äärepealt jälle tuleroaks saanud, aga seekord oli õnne.

Nimelt olid Saksa sõjardid hõivanud Metsa Juhanilt ühe toa, kuhu seadsid üles sidejaama. See sidepidaja pidi paikkonda mittetundvale sõjaväeüksusele teatama, millal nad on Ratlasse jõudnud, kuid suikus väsimusest unne. Metsa Juhan teda üles ei ajanud. Päästis küla. Ärgati ja märgati alles Rääki jõudes…

Uuem aeg: lukus saar ja uus iseseisvusaeg

… Kui venelane meid taas endale sai, pandi saar lukku. Siia pääses ainult lubadega. Ja kui vonnidel oli pea igas kõlas mõis, siis seltsimeestel oli kolhoos. Ratlas [tegutses] Saare Tööline, esimeheks Mihkli Ärman, raamatupidajaks Saadu Ärman.

Hiljem laienes Saare Tööline [kunagisest] ordu-piiskopi vahepiirist Upsu (Parsmetsa) laheni. Pikkamööda hakkas elu saare rahva visaduse toel jälle ülesmäge minema…

Kuid peagi avanes Eestil uus võimalus iseseisvuda. Kes võis küll seda arvata, et küla [uuel ajal] sedamoodi tühjeneb, et juuredki kipuvad meelest minema! Kui veel 1980. aastal oli Ratla tõepoolest suur küla, kus suitsusid saja ringis, siis nüüd on neid vaevu veerand järele jäänud. Paljud [talukohad] on tühjad või isegi hävinud.

Vaimult suur küla

Praegu on maailm valla kui muistegi ning taas on viikingite ja Suure Tõllu järglased ilmaelumerel oma õnnelaevadel seilamas.
Kõige kiuste on ka siit – vaevademaalt – sajuti tublisid inimesi võrsunud, mistõttu Ratla ikkagi suurte hulka kuulub ja oma Suurjala nime väärt on.

Mõned näited: uuesti üles ehitatud Sülla talust pärineb Sixtina moekooli direktriss Tiina Jantson; Kadarikult Tartu ülikooli dotsent Liidia Uhtlik; Metsa-Juhanilt Kuressaare turismiinfokeskuse juhataja Karmen Paju; Kahvilt mitmekülgselt andekas Paul Aav; Küünelt arst Rahuleid Välling; Kalmult arst Herman Heinlaid; Metsalt ajakirjanik Sergo Selder…

Maksu- ja tolliameti peadirektori Enriko Aava juured on Sopil ja Kahvil, Ericsson Eesti tegevdirektoril Veiko Sepal Pärdil ja Kaderperil, Hiiu maavalitsuse juhtivametnikul ja rahandustegelasel Jüri Ojasool Rauna talus jne, jne.



1 Lauri Kettunen (1885–1963) – soome keeleteadlane, 1919–1924 Tartu ülikooli ja 1929–1953 Helsingi ülikooli professor; 1955. a avaldas uurimuse “Etymologische Untersuchung über estnische Ortsnamen”.
2 vakus – eestlaste ja liivlaste maksustusüksus (haril 3–6 küla) feodaalsuhete tärkamisajast 17. sajandini.
3 Jaan Oks (1884–1918) – eesti kirjanik ja publitsist; käsitles peamiselt elu ja ajajärgu nurikülgi; tema jõuline isikupärane looming jäi suurelt jaolt käsikirja ning on seetõttu vaid osaliselt säilinud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 257 korda, sh täna 1)